Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

4. oktoober 2005

Ajakirjanik jäi vahele

Piinlik, kui ajakirjanik kasutab omanike poolt talle usaldatud suurt meediakanalit mingi oma emotsionaalse asja ajamiseks. Veel piinlikum kui oma asja ajab ajakirjanik nii sõgestatuna oma vihkamisest, et argumendid kaotavad tema jaoks vähimagi tähtsuse. Veel piinlikum, kui sellega vahele jäädakse. Kolleegidele ja lugejatele.

Tänases Postimehes said linnapeakandidaadid sõna teemal, mis on Tallinna kõige suurem probleem. Mina kirjutasin, et suurim probleem on läbi aja olnud kildkondlik huvigruppide asja ajamine. See on avalikkuse huvidega mitte arvestamine. Ma ei kirjutanud mitte ühte sõna rulluisutamisest. Isegi mitte promenaadist. Tähelepanu juhtisin sotsiaalse mõõtme puudumise probleemile ning inimese mitte märkamisele.
Jah, ma tean ka palju muid probleeme – näiteks tõesti seda, et tänu kildkondlikele huvile me ei suuda randa avada ega ka ohtlikke veoseid Tallinnast välja viia jne. Need on näited tervikliku linna arenguvisiooni puudumise tagajärgedest

Aga tänaste vastuste kokkuvõttes pani Küllike Rooväli mulle lihtsalt sõnad suhu. Ta ütles, et tahan rulluisuteid, mida ma pole aga kunagi öelnud. Selle, mis ütlesin, jättis ta külmalt välja. Me teame, et Küllike Rooväli on üks suuremaid militaristide fanaatikuid. Me teame, et ta on üks fanaatilisemaid rannapromenaadi vastaseid. Arvestades tema meelsust, arvan – ta ei lugenudki tänaseid vastuseid. Olen kindel, et Küllikese kokkuvõte oli valmis juba ammu enne kui vastust kirjutama asusin. Vähemalt tema peas.

Mul on kahju, et üks ajakirjanik rikub ära üldiselt tasakaalustatumaks muutunud Postimehe. Väidetakse, et see on Kadastiku kavalus ajada asju peidetumalt. Ma siiski nii paranoiline ei ole. (Sellest loe ühest minu varasemast artiklist)

Jääme siis ootama, kuidas Rooväli või mõni tema kolleeg kirjutab paar päeva
ennem valimisi arvamusartikli, kus mind tehakse maatasa nii, et ma enne
valimisi vastata ei jõua. Või kui meeletute pingutustega jõuangi, tuleb repliik, kokkuvõte või kommentaar, mis selle kõik ümber lükkab. Usun ka see repliik on juba praegu valmis.

Mõnikord kahetsen, et linna meedia depolitiseerimise käigus kaotasin Savisaare propagandalehe. Tegin seda veendumusest, et maksumaksja raha eest ei ole see eetiline ning uskudes ajakirjanduse objektiivsusesse. Selline aastatetaguseid aegu meenutav juhtum paneb mõtlema, kas olin liiga sinisilm…
Oletades, et oleksin tahtnud mingi vastualatusega täna vastata, oleks linna meediakanal ju päris magus kiusatus. Siiski usun, et raevu ja vihkamisega head tulemust ei saavutata. Vähemalt mitte selles kultuuriruumis kuhu ennast aususe ja eetikaga positsioneerin.