Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

13. september 2005

Arengus Tallinnale aktiivne positsioon

Rääkisin visioonikonverentsil Viimsistumisest kui ohust inimeste elukvaliteedile ning ühtlasi ka linnale kui keskkonnale. Pean silmas odavate elamukoosluste ehitamist Tallinna ümbruse tühermaadele, kus puudub infrastruktuur ning mis Tallinnas tööl käimisega kurnab nii töötahet kui teedevõrku. Samas kirjeldasin visiooni, kuidas Tallinna sees on piisavalt ruumi oma Viimsitele. Selle all pean silmas looduslähedasi mereäärseid elukeskkondi. Selliste loomiseks on ruumi nii Paljassaares, Miinisadamas, Koplis. Mõte on ikkagi arendada linnaruumi komplekselt. Selleks peab olema visioon. Minu visioon on Tugev Tallinn. Tugevaks teeb andekate inimeste suur kontsentratsioon ruutmeetri kohta. Konkurentsivõimeline elatustase, märkimisväärne edu teaduses- ja kultuuris, igati sõbralik elukeskkond ning loomulikult pädev ja aus linna juhtimine. Selle visiooni realiseerumiseks oleme juba päris jõuliselt administratiivseid samme astunud – detailplaneeringute menetlemise kiirus on mitmekordistunud, viime ellu Tallinna promenaadiga mereleavamise lahenduse jpm.

Korduvalt on üritatud mind vastandada arendajatega. See on kahel põhjusel vale ning pigem pr-trikitamine kui tegelikkus. Esiteks - arendajateks kutsume neid, kes võtavad ette terve piirkonna ning rajavad sinna ühe terviku. Neil on selleks olemas kogemus, parimad spetsialistid ning investeerimisvõime. Arendajad on linnale head partnerid. Aga teisalt head partnerid kindlasti selles järjekorras, kus arendajad viivad ellu linna visiooni, mitte ei dikteeri üksikute objektide kaudu linna siluetti või elukeskkonda.

Siiski võin öelda, et selles, mis on linnas arhitektuuriliselt kokku keedetud, on süüdi mitte arendajad vaid poliitikud, kes on enne mind lasknud läbi väga totakaid otsuseid.

Tallinn peab olema arengus aktiivsel positsioonil ja seda läbi visiooni. Vajaliku arengutempo saavutamiseks ei saa oodata. Ei saa oodata, et talendid, teadus- või arendusinvesteerijad püüavad ära arvata, mida linn võiks tahta. Ilma visioonita jõuavadki linnavalitsuse tujude ette üksikobjektid. Siis sõltub juba mõne erakonna ilu- ja moraalitunnetusest, mis linnapildist saab. See poliitobjektide aeg peab lõppema. Kõikidel peab olema võimalus konkureerida linnavisiooni elluviimisel. Võidavad parimad ideed, mis aitavad Tallinna tugevdada. Nii elu-, töö-, puhke-, teadus- ja majanduskeskkonna mõttes. Täna tahan öelda, et Tallinn on võtnud linna arengus aktiivse positsiooni ja seda positsiooni kavatsen hoida. Ning kindlasti tugevdada.

Paltsu kõne visioonikonverentsil:

Lugupeetud linnakodanikud ja külalised!

Nagu Tallinn ei saa kunagi valmis, ei saa ka visioon kunagi valmis. Kaks aastat tagasi räägiti Paljassaarest kui tööstuspiirkonnast. Vahepeal tuldi välja intellektuaalselt huvitava avaldusega, et Tallinnal ja Helsingil võiks olla ühine volikogu.

Aasta tagasi esitasin siit puldist 3T visiooni. Paljud asjad, mis selle visiooni poole liikumiseks vajalikud, on aastaga muutunud iseenesestmõistetavaks. Tuletame siin veel kord meelde need 3T-d:

Talendid – loominguline linn
Tolerants – sallivus
Tehnoloogia – efektiivsus tehnoloogiliste lahenduste kaudu

Üha rohkem on kuulda sõnapaari Tallinn - Talentide linn. Oleme muutunud tolerantsemaks erinevate kultuuride ja vähemuste suhtes. Tehnoloogia mõju meie tegevuse efektiivsusele on ilmselge.

Täna soovin ma Teiega koos arutada, mida Tallinnas on võimalik teha, et linn oleks tugev.  Tahtsin rääkida sellest, mida on vaja teha linnas, et visioon teoks saaks. Et kolm T-d elustuksid. Olla praktilisem.

Alustame Talentidest – loomingulistest inimestest.

Linn peab looma keskkonda, kus oleks hea elada. Eelkõige selleks, et intellektuaalid ei koliks linnast välja. Et siin elaksid Arvo Pärt ja Skype programmeerijad.

Probleem on tegelikult suurem kui see, mida saaksime lahendada purskkaevude rajamisega. Inimesed kolivad linnast välja. Linnast välja kolitakse täna igas suunas. Ma nimetan neid suundi kujundlikult kõiki Viimsiks.
Miks nad kolivad Viimsisse? Kas kolhoosikeskuste uutes magalates on parem elada kui Haabersti magalas? Vaevalt. Viimsis on lasteaia järjekorras 1000 last, Tallinnas mõnes rajoonis mitte ühtegi. Aga miks siis minnakse kolhoosikeskustesse? Põhjus on lihtne – väljaspool linna on maade pakkumine suurem ja sellest ka korterite hinnad odavamad. Siia juurde veel odavad pangalaenud, mis genereerivad ostmisbuumi.

Viimsistumine on halb nii linnale kui ka linnakodanikele. Miks? Kõigepealt, miks ta on halb linnale? Seepärast, et:
- laekub vähem makse, kui inimesed elavad teistes omavalitsustes
- tuleb ehitada rohkem teid
- inimeste töö efektiivsus langeb, kui tööleruttajad väsitavad end liiklusummikutes. Täiesti utoopiline on liiklusprobleemidele otsida lahendusi ainult massilise teedeehitusega, kui probleemide juured on mujal
- suureneb keskkonnakoormus mõttetust liiklusest, mõttetust sagimisest.

Huvitav on sealjuures aga ka see, et valglinnastumine on probleem ka kolijatele enestele. Kolijad ei teadvusta algul, et kolhoosikeskustes ei ole sotsiaalset infrastruktuuri ega küllaldaselt muid lahedaks eluks vajalikke võimalusi. Asi on lihtne – odav laen tähendab/toodab odavat elukvaliteeti.

Milles see seisneb?
-  ummikud linna tööle sõites
-  lasteaiakohtade puudus
-  koolikohtade puudus
-  kultuuriasutusi ei ole
Nii öelda vaba aja infrastruktuuri puudumine.
Põllule ehitatud majad ei muutu kunagi Nõmmeks või Piritaks. Päeva lõpuks muutub see kõik alguses optimistist säranud uusasunikele suureks probleemiks.

Inimesed jäävad oma papist majadesse lõksu, aga võiksid olla linnas. Ja lähivallad, nagu Rannamõisa tee äär ja muud põllud, on planeeringuid täis. Toimub ülepakkumine, hinnad langevad või vähemalt seisavad enamvähem paigal.

Valglinnastumine tuleb peatada. Me ei tohi tegelda kepikõnniga, kui teised ümberringi jooksevad. Seda saab peatada vaid uute elamute ehitamisega. Ainult odavate majade rajamine kesklinna suhtes paremas asukohas kui Viimsi aitab pidurdada selle protsessi.

Ainult odavate majade rajamine kesklinna suhtes paremas kohas kui Viimsi päästab meid. Selleks, et need majad oleksid odavamad, on vaja paisata turule heas kohas nii palju maad kui võimalik. Varustama need alad kiirkorras detailplaneeringutega. Panna palju maid korraga müüki, et hinnad langeks. Linnavalitsus peab võtma sellele projektile eraldi juhi.

Kui vaadata Tallinnat õhust, siis on meie võimalused selleks väga suured.

Peale uute alade, mis meil on juba täna vähemal või määral kasutusel või kasutusse minekul nagu Vana kalasadam, Lutheri vabrikud, Seevald, Mustajõe ja teised. Tuleb vabastada uued piirkonnad. Miinisadama, Kopli kaubajaam, Paljassaare Vanasadama alad ja muud. Kaardil märgitud aladele saab rajada 10 kuni 20 tuhat uut korterit. Neist suure osa mere äärde. Aga kõik kesklinnale vähemalt 3 korda lähemal kui Viimsi. Selline alade kaupa kasutusele võtmine piiraks ka keskkonda mittesobivate üksikelamute iga hinna eest rajamise.

Nendele aladele tuleb luua eeldused parema infrastruktuuri tekkeks kui Viimsis. Piltlikult peame nihutama Viimsi Paljassaarde.

Eraldi tuleks kaaluda teatud inimgruppidele – talentidele, linnapiirides keskkondade loomist. Miks mitte seada sisse kultuuriinimeste toetamine elamaks kultuuritehaste lähedal või tekitada Dvigateli territooriumile kõrgtehnoloogiline sootsium. Igal juhul on see linnaarengu seisukohalt mõttekam kui tänaste munitsipaalmajade rajamine.

Rääkisin siin palju sellest, mis mõtted tekivad, kui lihtsalt vaadata Tallinna kaarti. Aga loomingulise linna tekkeks on vaja luua ka sisu. Tegevust. Linn peab kaasa aitama teatud koosluste tekkeks. Näiteks vana katlamaja kujundamine kultuuritehaseks, investeerides sinna 50 miljonit, võiks olla loogiline samm.

Minu meelest ei ole kultuuripealinna tiitli taotlemine eesmärk, vaid vahend. Vahend selleks, et oleks stiimul saavutada linnas kõrgem kultuuritarbimine, kultuuriga tegelemine ja kultuuritööstuse intensiivistumine. Linn peaks panema järgmiseks perioodiks kindlad mõõdikud nende saavutamiseks. Just nimelt mõõdikud. Ka kultuuri toetamisega peaksime vähendama linnas poliitiliste katuste ehitamist.

Elu peab minema linnas huvitavaks – igal sammul peab olema “fun”. Ja linnapea peab selle tagama.

Linnapea ei pea mitte teid ehitama ja betooni valama. Teede ehitus on elementaarne. Seda lihtsalt tuleb teha 400 miljoni eest aastas. Sellega saab suurepärasel hakkama Ain Valdmann. Linnapea peab murdma vananenud mõttemalle. Mõttemalle, kus sundüürnikke on eelistatud loojatele, mõttemalle, kus kiideldakse koolide ehitamisega. Need asjad peavad saama nii elementaarseteks, et neist ei räägita.
Näiteks on palju vaieldud Hämariku skulptuur, mille on paigaldanud tublid arendajad. Ühele meeldib, teisele mitte, üks on aga selge – linnapilt on huvitavam. Nii kaua, kui kõik arendajad ei ole nii omakasupüüdmatud selles küsimuses kui Viru keskuse rajajad, peab linn kehtestama nn 1% kunstiinvesteeringu reegli kõikidele kinnisvara arendustele.

Tulen järgmise tugeva T –juurde – Tolerants ehk sallivus.

Linnas peab olema nii öelda madal sisenemisbarjäär. Nii kultuurilises, usulises ning seksuaalvähemuste mõistes kui ka sallivus puuetega inimeste suhtes. Linn peab selleks lausa rahaliselt kaasa aitama. Näiteks oleme hakanud rahaliselt toetama vähemusrahvuste organisatsioone, et muuta nad administratiivselt tugevaks, et linnal oleks kellega suhelda kui partneriga. Ka see on sisenemisbarjääride alandamine. Tolerants tekitab lumepalliefekti. Meelitab linna uusi inimesi ja eriti loovat klassi, keda me otsime. Tolerants tähendab eelkõige: madal sisenemisbarjäär uutele andekatele tulijatele, kelle seas on palju ka loovat, riskivalmis seltskonda.

Eraldi küsimus on eakate kaasamine, neile tingimuste loomine. 2050ndal aastal on üle 50% eurooplastest rohkem kui 60-aastased. Me kõik oleme varem või hiljem eakad. Kas olete mõelnud, miks meil on vanadekodu sõimusõna, Kanadas aga lähevad vanadekodusse ka kindlustatud inimesed. Põhjus on lihtne – meie vanadekodud ei ole elamiskõlbulikud. Kas Te olete mõelnud, kui palju korralikke vanadekodusid saaks linn rajada selle 50 miljoni krooni eest, millega me täna ostame pensionäride hääli. Kui see 50 miljonit kombineerida erainitsiatiiviga hakataks juba mõne aasta pärast meie vanade kodusid nimetama päikesekodudeks.

Peale vanade hõlvamise on tolerantsuse kategoorias teine probleem venelaste, sealjuures andekate venelaste parem hõlvamine meie ühise asja ajamisse.

Ma küsin Teie käest mitut vene rahvusest arhitekti tunnete?
10-t? 7-t? 5-t? Paremal juhul 2-3-e.

Intellektuaalid – venelased lähevad Eestist välja. Kindlasti on siiani edasi suurim probleem keel. Probleem on 4000 kroonine kursuse tasu ettemaksmine. See on lävi, mis tuleb kaotada. See oleks Talendi arendamiseks võimaluse pakkumine.Riias on 800 000 inimest, venelased-lätlased, üks linn, üks elu. Noored lätlased räägivad vene keelt, venelased läti keelt. Meil on vastasseis..

Lõpetuseks lühidalt nii tavalisest asjast kui seda on Tehnoloogia

Linn peab looma siin jällegi keskkonna. Keskkonna, mis aitaks kaasa ühelt poolt lihtsalt efektiivsele majandamisele, teiselt poolt loominguliste inimeste aktiivsele tegevusele.

Peatuksin siin vaid ühel tahul – internetil

Siin saalis olijad arvavad, et interneti kättesaadavus ei ole probleem. Tegelikkus ja statistika räägivad hoopis midagi muud. Interneti kättesaadavuse parandamist peab linn toetama. Suurim takistus on arvutite kättesaadavus vähekindlustatute poolt. Linn peab hakkama tegema tugioste. Teiseks barjääriks on oskuste puudumine. Linn peab uuesti avama nn Vaata Maailma projekti. Ja alles lõpuks tuleb interneti ühenduste kinnimaksmine.
Tehnoloogia alal märgiksin ära seni linna poolt halvasti kasutatud potentsiaali – Tehnoloogia ülikooli. Linn peaks seda võimalust rohkem kasutama ja ka rahaliselt toetama.
Lõpetuseks – Kuhu suunas peaks Tallinn siis ikkagi arenema
Põhja Lõunasse, idasse või Läände, härra Igor Suur?
Ja õige vastus on: Tallinn peab arenema – loominguliseks linnaks!

Tallinna linna pressiteade – Palts: viimsistumine tuleb peatada