Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

9. jaanuar 2015

Dorian Gray petlik peegelpilt Kuressaares

Ilmunud Saarte Hääles 06.01.2015

Oscar Wilde’i kangelane Dorian Gray elas vananemata, ilusa ja noorena. Ta võis kõik olulise homse varna visata ja priiskavalt ainult tänases oleskleda, vaid tema eesriide taha peidetud portree närtsis ja muutus inetumaks.

Just nii tunduvad viimaste linnapeade ametiajal asjad liikuvat ka Kuressaares. Viimati võeti visiooniga tegemisi ette Jaanus Tamkivi aegu. Mida tema lõpetada ei jõudnud, viis Urve Tiidus ellu. Kuressaare jahisadama loomine, faarvaatri süvendamine, golfiväljaku ehitamine, linnuse remondi alustamine, uus spordihoone ja palju muud. Olen mitme, selge ilmavaatega kaaslinlase käest küsinud, on nad praeguse linnapea suust kuulnud ka mõnda suurt ideed või unistust, mingit plaani Kuressaare elu edendamiseks. Ja mitte kellelgi ei ole midagi meelde tulnud.

Linnal raha pole, välja arvatud mõttetusteks

Alates 1957. aastast korraldatud Saaremaa velotuur suri välja, kuna ei leitud puuduvat 30 000 eurot, sarnaselt läks motovõistlusega lennuväljal. Ülikuulus Saaremaa ralli on hinge vaakumas ja probleeme on teistelgi.

Samal ajal on reformierakondlased esitanud 105 000 eurot maksva lipuväljaku projekti ja sotsist linnapea arutab teema üle tõsimeeli. Isegi kui kogu see raha tuleks mõnelt siseministeeriumi eelarverealt, oleks see ebaõiglane saarlaste, eriti aga Saaremaa velotuuri vedanud perekond Räime ja teiste suhtes, kes lihtsalt armastuse tõttu Saaremaa ja oma huviala vastu panustavad oma isiklikest ressurssidest meie kõigi heaks.

Olen kirjutanud mitmest asjast, mida võiks Kuressaares teha, et turismi kaudu tekiks juurde töökohti. Näiteks Suure Tõllu legendi järgi elava story loomisest koos jalutusrajaga linnaruumis ja vastavatest skulptuuridest Kuressaares erinevates kohtades.

Olen algatanud eelnõu suurte tuulegeneraatorite asendamiseks väikeste loodussõbralike talukesksete lahendustega ja muudki.

Linnapealt ei ole ma kuulnud mitte ühtegi ideed peale selle, et jääaugus suplemisega pidi ta linna reklaamima. See on küll pisut Kasahstani Borati moodi reklaamitrikk.

Aga olgu, lisan siia veel mõne kena mõtte juurde, ehk hakkab midagi külge.

– Saaremaa represseeritute taastusravi Kuressaares.

Eestis võimaldatakse represseeritutele taastusravi üks kord kalendriaasta jooksul – Seli tervisekeskuses Raplamaal! Arvestades, et represseeritud on enamasti eakamad inimesed, on tegemist reformierakondliku näilise hoolimise poliitikaga.

Kuidas saarlastest represseeritud kord aastas Raplamaale sõidavad? Veel “ratsionaalsem” olnuks võimaldada taastusravi Värskas, see on kaugemal, saaks represseeritute arvelt eelarvet paremini tasakaalus hoida. Samal ajal seisab meil jõude Kuressaare Sanatoorium, kus saaks needsamad protseduurid läbi viia.

Saaremaal on 500 represseeritut, kes saaksid seda teenust kasutada. Kujutlegem, kui palju tööd oleks tänu sellele Kuressaares rohkem ja kui palju rõõmsamaks muutuks Saaremaa eakate elu. Ammu oleks tulnud sellega tegeleda, võtan ise selle teema tervikuna käsile.

Kuressaarde oma Peetrike

– Linnatuuri rongike Kuressaare keskväljakult jahisadamasse.

Selle mõtte laenasin ma tublilt Haapsalu linnapealt Urmas Sukleselt. Läänemaa pealinna potentsiaal turismimagnetina on mu meelest küll väiksem kui Kuressaarel, aga linnapea on väsimatu ideede generaator ja usin elluviija. Nii sõidab neil seal tore väike rong Peetrike, mis on turismihooajal väga populaarne. Sarnane rongike võiks liikuda meilgi. Et kohvikud ja tänavakaubandus saaksid Kuressaare keskuse kordki aastas tõeliseks linnasüdameks muuta, tuleb Lossi tänav pargi nurgast kuni Torni tänava nurgani jätta jaanipäevast taasiseseisvumise päevani vaid jalakäijate ja meie Peetrikese päralt. Meie Peetrike peaks sõitma GO spaa juurest kuursaalini, sealt pargi väravasse ja edasi mööda kohvikutepromenaadiks muudetud Lossi tänavat keskväljakuni. Ja tagasi. Igalt poolt võiks peale tulla ja maha minna nõudmisel.

– Kuressaare lõbusõidulaevuke.

Seegi mõte on Sukleselt maha kirjutatud. Haapsalus sõidutab külalisi ja linnakodanikke lahele väike aurulaev Ilus Mari. Kuressaares oleks sellekski atraktsiooniks palju paremad eeldused. Meie lõbusõidulaev, näiteks Ilus Piret, saaks teha sõite jahisadamast kuni faarvaatri lõpuni. Kuressaare laevatee sissesõidul Abruka poolt peaks olema meie oma meremärk, näiteks Tõllu ja Pireti õnnemärk, mille juures selfi tegemine tagab turvalise meresõidu ja toob muidu õnne. Faarvaatri ääres on roostik, merelindude tegutsemise ja pesitsemise kohad, mis kindlasti pakuvad huvi lastele. Sissesõidul Kuressaare jahisadamasse avanevad hingematvad vaated Kuressaare lossile ja linnale.

Kui tundub, et pakutud ideed ei tasu end ärina ära, nagu ka alguses mainitud üritused, siis võin nõu anda, kust puuduv 100 000 eurot leida. Lisame turistide praamipiletile ühe tassi kohvi hinna ning saame toetada nii rallisõitjaid, lõbusõidulaeva kui ka linnarongikest. Jääb ülegi. Ning uskuge mind, inimesed, kes peavad hakkama seda nii-öelda turismilisatasu maksma, oleksid Kuressaare ja Saaremaaga vägagi rahul. Sest siin on nii lahe!

Dorian Gray lugu lõppes kurvalt. Kui ta ilusa peegelpildi petlikkusest aru sai, oli juba hilja. Ma arvan, et meil ei ole veel hilja.