Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

30. jaanuar 2014

Eelkõige vajame Rail Estoniat

Vene ajal oli ütlemine: kus lõpeb mõistus, algab raudtee. Tänasteski diskussioonides oleme unustanud põhiküsimuse: kellele ja milleks me raudteed ehitame? Rail Balticu suurusehullude ambitsioonide ja Elroni pisiäparduste meediamöllu kõrval peaksime arutama hoopis Rail Estonia vajadust. See projekt koos kõikekatva kvaliteetse internetivõrguga oleks kaalukeeleks Eesti elu päästmisel väljaspool Tallinna.

See, kui me hakkaksime Lennart Meri, kes mõtles suurelt ja kujundlikult rääkides Berliini kiirrongist või Eesti Nokiast, jäljendama realiseerides neid projekte sõna sõna-sõnalises mõttes, tähendaks see eilses päevas olemist. Euroopa linnadesse Pariisi, Londonisse ja mujale läheb mõistlik inimene ikka lennukiga. Aga rongiga läheksin Haapsallu, Pärnusse ja Tartusse. Ja võib olla ka Riiga ja Peterburgi.

Kellele ja milleks raudtee?

Kord ütles mu eelkäija pealinna meeri ametis Jüri Mõis, et Tartust saab Tallinna linnaliinide busside lõpp-peatus. Majandusminister Juhan Parts aga ütles, et kuni 200 km on regionaalrongi normaalne peatustevaheline distants. Väljendades provokatiivselt tahtsid nad neile omaselt inimesi mõtlema panna vääramatu regionaalpoliitilise trendi üle. Ükskõik kui palju püüame, ei suuda me elanike väljarännet maakohtadest peatada. Igasugusene „töökohtade loomine külas“ teeb meid kõik vaesemaks. Aga kui loobuks sellisest vägistamisest, kui saaks trendist aru ning muudaks selle hoopis endale kasulikuks?

Maal on ainsad loomulikud töökohad need, mis on seotud põllumajanduse, metsanduse-, puhke- ning spordimajandusega. Aga maal on lihtsalt hea elada. Et pole supermarketit, koolimaja, postkontorit, kultuurimaja jne, ehk on see maal elamise eelise paratamatu kaasnähtus?

Üleilmses võidujooksus tekivad tõhusad töökohad sinna, kus nad on tegelikult konkurentsivõimelised. Koormates maksumaksjat kohustusega hoida hinges külatehaseid, vähendame tegelikult riigi teiste töökohtade globaalset konkurentsivõimet.

Nõukogude võim sai päris kiiresti aru, et Siberi jõgesid ei saa panna Kasahstani põldude kastmiseks põhjast lõunasse voolama. Võiksime ka aru saada, et reaalsem on teha Tallinnas olev töökoht maaelanikule käepäraseks, kui ehitada igasse külasse mobiiltelefonitehas. Kui palju me ka ei pingutaks, Selle asemel, et pingutada ooperiteatri rajamisega igasse väikelinna tuleks teha hoopis väikelinna inimesele Estonias käimise meeldivamaks kui näiteks isegi viimsilasele?

Hea raudteeühendus võib muuta elu kogu riigis, sealhulgas ka maapiirkondades ja ääremaal. Las töökohad olla seal, kus nad loomulikult tahavad olla, ehk eelkõige Tallinnas. Ja las inimesed elavad seal, kus nad loomulikult tahavad elada – väljaspool Tallinna. Eelduseks on ülihea ühendus kogu Eestist Tallinna, aga ka teiste tõmbekeskuste suunal.

Seda nii tööl käimiseks kui kultuuri ja meelelahutuse nautimiseks. Kuidas Haapsalu rahvale näiteks selline tulevik meeldiks: Estonia puiesteel astud teatriuksest otse Elroni sildiga bussi, mis viib uhketes õhtutualettides teatrikülastajad Balti jaama katusega kaetud perroonile, sealt on paar sammu mugavasse vagunisse. Väike puhvet ja kohviautomaat, avar vagun, teatriseltskonna meeleolukas sumin. 50 minuti pärast on Haapsalus esimene peatus, sealt jääb enamusel 10 minutiline jalutuskäik koju. Just sellises Haapsalus ma tahaksin elada! Või suvepealinnas Pärnus, mida ühendab pealinnaga 1-tunnine rongisõit.

Eraldi küsimus on Tartu. Eesti vajab sisemist konkurentsi, ainus reaalne konkurent Tallinnale on Tartu. Riiklikult monopoolselt majanduselt turumajandusele liikumisel on teada, et kui üks ettevõte on saavutanud turgu valitseva seisundi, ei teki toimiv konkurents niisama. Sellisel juhul tuleb valida üks võimalikest konkurentidest ja aidata tema arengule riiklike vahenditega kaasa. Sama kehtib ka regionaalarengus. Tallinn on saavutanud turgu valitseva seisundi ning et mõni piirkond suudaks Tallinnaga reaalselt konkureerida, tuleb seda soodustada, piltlikul öeldes „peale maksta“. Terve konkurents oleks kasulik ka Tallinnale, rääkimata Eestist tervikuna. Tartu eesmärk peab olema saada mitte plakatlikult, vaid reaalselt Eesti hariduse, kultuuri ja teaduse pealinnaks. Siis tekiks sellega seotud ettevõtlus iseenesest Tartus. Ma ei saa aru, miks kultuuriministeerium endiselt Tallinnas lösutab? Miks surutakse Kunstiakadeemia sokivabrikusse, aga mitte sinna kus Pallase juured? Olgem kultuursed, saagem tartlasteks!

Tähtsaim aga on – Tartu peab ühenduma maailmaga vähemalt sama hästi või pareminigi kui Tallinn, ainult siis hakkab konkurents toimima. Ja selleks on realistlikult mõeldes vaid üks võimalus – mugava rongiga peab saama Tartust Tallinna lennujaama check in’i umbes tunniga.

Selleks tuleb saada rongi kiiruseks ligi 200 km tunnis ja ühendada Ülemiste rongijaam 600-meetrise tunnelis liikuva kõnniteega Tallinna lennujaamaga. See annaks lennujaamale ühtlasi oma raudteepeatuse ehk igalt poolt Eestist, kus raudtee olemas, saaks rongiga otse lennujaama check in-i!

Buss ja auto ei ole võrreldavad hea rongiga
Kui buss hakkab liikuma, siseneb reisija liiklusse. Intuitiivselt tekib ohust tulenev pinge, mis Eesti regioonidevahelistel liinidel kestab 2-3 tundi. Sisenedes aga heasse rongi, olemegi kohal, rongiga sõitmine ei tekita sisemist kaitsereaktsiooni. Ning kui saame rongis veel ka vabalt töötada või puhata, ei kaota me elust sekunditki. Nii jõuaks Tartu professor olemuslikult Tallinna lennujaama palju kiiremini ja tõhusamalt kui TTÜ õppejõud Mustamäelt.

Ühistranspordi ülesanne ei ole vedada inim-kilo-tund-kilomeetreid, vaid ühendada Eesti tervikuks. Tegelikult peaks Elron olema regionaalministri haldusalas, rong ei lahenda ju mitte majandusprobleemi, vaid regionaalpoliitilist ülesannet. Kiire rong Tartust Tallinna veaks kogu Lõuna Eesti käima. Lõuna-Eesti maaliinide bussid tuleb panna nii liikuma selliselt, et kõik bussid lõpetavad marsruudi Tartu rongijaamas kaetud perrooni all 10 minutit enne järjekordse rongi väljumist. Värskast peab saama kuivade setu sussidega Manhattanile Guggenheimi muuseumi. Setu-Guggenheim Kuiva Sussi projekt maksaks 250 miljonit €, samal ajal kui Tartu Tallinn neljarealiseks lõpuni ehitamine maksaks täiendavalt 450 miljonit €.

Ehitaks esialgu maanteed natukene tagasihoidlikumalt, sest hea rongiühenduse arvelt maanteeliiklus ju ilmselt väheneks. 10 aasta pärast vaataks tulemusele otsa ja otsustaks kuidas edasi. Mis aga hoopis rahas mõõtmatu, palju inimelusid saaks ju säästetud! Ja veel üks nüanss – tuhanded ehitajad saaksid Soome asemel tööd Eestis.

Rail Balticu asemel vajame Rail Estoniat
Kui Rail Baltica ei murra uut raudteekoridori läbi, tuleb meil endil vana raudtee korda teha nii, et ajaliselt jõuaks rongiga Pärnust Tallinna kiiremini kui autoga. Kui eelräägitule veel veel Rakvere – Kohtla-Järve – Narva ja Viljandi suunad juurde liita, olekski see üks terviklik Eesti. See oleks Rail Estonia. Rail Estonia koos nutivõrgu Eestiga päästavad tegelikult maaelu. Suureneks nii Eesti era- kui ka valitsussektori efektiivsus. Eesti muutuks konkurentsivõimelisemaks ülemaailmses konkurentsis, eestlased saaksid rikkamaks.