Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

8. august 2005

Ei saa mitte vaiki olla

Mitmetes ajalehtedes on viimasel ajal ilmunud kriitikat, et olen liiga aktiivne. Vastan Anna Haava sõnadega – ei saa mitte vaiki olla, kui näen linnas omakasu, korruptsiooni või lihtsalt rumalust ja hoolimatust.

Mõned ajalehtedes ilmunud seisukohad jätavad aga mulje, justkui nõutaks vana hea aja taastumist Tallinnas. Et oleks nii nagu praegu riigis: rahu ja vaikus. Kus valitsusest pole suurt midagi kuulda ja inimestel on seepärast just kui hea elada. Kus igal erakonnal on oma mängumaa ja üksteise õue peale kaklema ei tulda. Nii saabki igaüks rahulikult oma asja ajada ja lihtsat inimest oma muredega ei tülitata. Koalitsioonipartneritel on omad haldusalad, kus vaikselt toimetatakse kui rotid riigi viljasalves.

Peaminister on justkui asjalik. Ei sekku, kui Keila-Joal kõigile omapoistele kingitus tehakse. Poleks ju soliidne, igaüks las tsahkerdab oma allasutustes. Kõik on rahul, erakonnad ka valimisteks rahastatud. Nii areneb meie riik peaministri arvates kenasti tasakaalustatult. Tõesti riigimehelik suhtumine.

Tallinnas on aga kära palju.

Riigis oli muide ka, kuni RP võimul oli. Kogu aeg kiskus tüli. Küll ei saanud mõni RP meelest riigisaladuse saladuses hoidmisega hakkama, siis ei meeldinud RP-le, et teine KIK-is, täiesti teise erakonna vastutusalas, ostis endale valimisteks riigi rahaga kandidaate. Rääkimata sellest, milline kisa tõusis, kui sadamas taheti mõnele mitte-pärisettevõtjale kingitusi teha. Kole palju jama oli kogu aeg selle RP-ga: nõudsid õiglust, tirisid asju avalikkuse ette. Tallinnas käib ikka veel sama värk.

Aga ma ei saa teisiti. Ei saa mitte vaiki olla – sest “vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema”, nagu õpetas Haava. Ka edaspidi tulistan ma mitte ainult puusalt, vaid nii nagu terroristide puhul soovitatakse: otse pähe. Kui avastan kroonumetsa oravate varem tehtud sigadusi. Nagu Unicomi lepingud, soovi iga hinna ees Pirita täis ehitada, haiglatest selge raha välja kantimise, soovi müüa iga hinna eest Olümpia vastas olev krunt linnale kahjulikult või kinkida Paljassaares olevat 200 miljonilist krunti 2 miljoni krooni eest. Kõik ikka erakonna rahastajate huvides.

Reformierakonnal on piisavalt toetajaid nende hulgas, kes tahaksid rahu ja vaikust. Ja vaikset, sujuvat asjaajamist mõningate poliitikutega. Minuga ei lähe sellised asjad läbi ka siis, kui olen kellegagi koalitsioonis. Linna raha eest ei tehta endale linnaosa lehtedes reklaami. Ei riputata spordi toetamise sildi all linna raha eest üles suuri plakateid, millel esiplaanil tuntud erakonna juhtpoliitikud. See on lihtsalt ebakultuurne. Või õigemini vägagi kultuurne ühes teises kultuuriruumis. Ida-Rooma impeeriumi omas, Bütsantsis.

Kui abilinnapead ei tee koolide remondilepinguid õigeaegselt valmis, siis annan ka edaspidi käskkirja tähtajaliseks täitmiseks. Kui ametnikud ei teata õigeaegselt ja küllaldaselt tänavate kinnipanekust ja seetõttu linnakodanikel tekib ebamugavusi, siis vabandavad linnaametnikud linnakodanike ees avalikult ka edaspidi. Nagu nad seda tegid seekord Pärnu maantee remondi mitteküllaldase teavitamise korral.

Muuseas, ka vea tunnistamine on põhimõte. Põhimõte, mida ei tunnusta paljud ajakirjanikudki. Kui Kanal 2 reporter rikub räigelt ajakirjaniku eetikakoodeksi punkti 3.1, mis ütleb, et intervjueeritaval on õigus teada, et tema sõnu võidakse kasutada intervjuus, siis mõistan ma selle ka edaspidi hukka. Kartmata võsareporterite ringkaitset.

Meil poliitikutel on laiem missioon kui teeaukusid lappida või kujude üle vaielda.

Olin ebapiisavalt informeeritud nn aserite mälestusmärgi tagapõhjadest. Kuid saanud küllaldase informatsiooni, võtsin teise seisukoha. Mitte lubada monumenti silmakliiniku juurde. Jah, oleksin pidanud sadade asjade seest, mis nädalas minu laualt läbi käivad, ka selle koheselt ära tundma kui miskil moel erilise. Kahjuks seekord ei tundnud. Siinkohal veelkord minu vabandus kõikide Keskhaigla töötajate ees, et ma lasin sellel mõttetul poleemikal üldse üles tõusta ja nende rahulikku tööd segada. Aga arstile mälestusmärk peab tulema nii nagu ka mõne lähimineviku kuulsa muusiku oma vanale turule Estonia kõrval, 1905 aasta mälestussamba asemel.

Kas keegi ütleb, et pole piisavalt tehtud? Kas ilma Res Publica Tallinnas võimule tulekuta oleks:

1. Suurendatud teede remondi mahtu 2 korda;
2. Viidud Tallinna Vee aktsiad börsile ja sellega Vesi poliitilise manipulatsiooni ulatusest välja;
3. Muudetud linnaosade rahastamise süsteem mõistlikuks, mida on proovitud tulutult teha vähemalt viis aastat;
4. Depolitiseeritud linna meedia;
5. Toodud Tallinna haridusse täiendavat riigi finantseerimist rohkem kui 100 miljonit aastas;
6. Lõpetatud reformierakondlik linnaplaneerimine, kus esikohal olid alati konkreetse arendaja huvid, mitte linna terviklik arendamine;
7. Peatatud uue suurendatud ohu allika loomine sõjasadama kujul;
8. Loodud esimest korda Tallinna ajaloos võimalus avada Tallinn merele kogu ranniku ulatuses.

Jne, loetelu võib jätkata üle 100 punktiga kahest koalitsioonilepingust, mille koostamise juures olen ise viimase aasta jooksul olnud. Loomulikult on kisa ja kära palju, poliitikud ei saa enam vaikselt omaette linna varaga toimetada.

Kui mul on midagi kahe silma vahele jäänud, kui midagi on linnas minu ajal halvemaks läinud, palun öelge mulle. Proovin selle ka veel ära parandada.