Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

9. juuni 2005

Elu, armastan sind

Esmaspäeva õhtul, kui Novaja Operas kõlas Georg Otsa laul, seisis saalitäis rahvast püsti, pisarad silmis. Meie legendaarne laulja viis kokku kaks naabrit – Moskva ja Tallinna.

 

 

Pole see Moskva meile enam ammu mingi pealinn, nagu ka teistele deržaava alt ära hüpanud ääremaadele, aga ise arvab ta seda ikka edasi ja peab end rahulikult ei-tea-mitmendaks Roomaks.

Tegelikult võiks selle rahutu hiiglase nimi vabalt olla Mustvee, sest just sellest sõnatüvest olla see jõeäärne asundus oma nime saanud. Meie ugri-mugri rahvad olevatki Moskvale nime andnud. Vähemasti väidavad nii meie isamaalised keelemehed.

Moskvas ei maksa selle väitega väga laiutada ja seal see väide midagi ei maksagi. Maksab muu. Ja pisaraid ei usu see linn endiselt – usub raha, jumalat, jõudu ja minevikku, kus kõik veel vmeste družno žili ja trollipilet maksis viis kopikat, mitte 15 rubla.

Kahepäevane kultuurimissioon 

Moskvale tuleb läheneda teistmoodi ja nii otsustasidki Eri Klas, Jüri Leiten, Arne Mikk ja Tõnis Palts korraldada siin kahepäevase kultuurimissiooni ning lüüa suurlinna tema oma relvaga – kiindumusega kultuuri, muusikasse, kuulsustesse ja üldse kõigesse, mis aegu ammuseid meelde tuletab.

Maaleht tahtis teada, kuidas see nipp seestpoolt välja näeb ja nii ta oma kultuuritoimetaja sinna passima saatiski.

Esmaspäeval julgesin varahommikuses lennujaamas linnapealt küsida, kuidas seal olema peab, aga Palts kehitas õlgu ja arvas, et nina ei tohi nokkida.

Ja tõepoolest – kõik need kolm päeva Moskvas me kaks nina ei nokkinud. Tegime igaüks oma tööd. Linnapea kohtus linnapeaga ja toimetajad toimetasid oma toimetusi.

Enne äralendu tahtsin targalt delegatsioonilt veel teada, kuidas Maaleht vene keeles võiks olla. Selskaja Gazeta mandub kuidagi külatasandile, zemnaja ja zemskaja ka ei sobi.

Lõpuks pakkus F. R Faehl-manni kauge järeltulija, Tallinna volikogu liige Vladimir Velman sobiva slogani – Krest-janskaja Pravda. Nii oleks pidanudki seal meie nädalalehte tutvustama. Noh, õnneks ei pidanud.

Tegelikult toimus Moskvas nende järjekordses uues teatris Novaja Operas meie Georg Otsa 85. sünniaastapäevale pühendatud kontsert. Kohe kaks päeva korraga.

Pluss linnapeade (Paltsu ja Lužkovi) kõnelused-kohtumised, lisaks Georg Otsa büsti pidulik kohaletoomine ja n-ö avamine meie saatkonnas.

Poolteist tundi Estonian Airiga, veel pool tundi lennujaama tolli-, passi- ja piirivalve tülpinud nägusid, ja juba uhas saatkonna auto tuttavat šeremetjevo teed pidi metropoli poole. Päris kiiresti uhas. Küsisin: “Kui kiiresti siin võib?”

Autojuht Toivo paljastas Moskva liikluse reegli: sõida nii nagu teised. Siis näitas vaba käega üht kõrghoonepeletist ja ütles, et kohalikud peavad seda Euroopa kõrgeimaks elumajaks. Oli üks jõle torniga stalinistlik ollus, aga tehtud alles hiljuti nostalgiahoos.

Punane väljak kiviga visata

Ühe aadressi soovitan küll kõigil Moskvasse minejatel meelde jätta – see on Kalašnõi pere-ulok – seal meie isamaa staap ja ajupesa asubki. Koos suursaadik Karin Jaaniga ja nüüdsest ka Georg Otsa peakujuga. Päris linna sees, nii et Punane väljak on kiviga visata.

Huvitav, et sõjakas eestlane ütleb “kiviga visata”, viisakas venelane aga – “käeulatuses” (rukoju podat).

Aga venelase sõjakus tuleb kohe jälle meelde, kui Kremli müüri äärset igavest tuld koos igaveste pärgadega näed – see värk on ikka sama. Ja ratsamiilits vaatab seda kõike valvsalt pealt.

Mitte ainult ratsa. See, kes minu arreteeris, oli jalgsi käiv naisseersant ja saatkonda jäetud passi asemel ulatatud ID-kaart ei tähendanud talle midagi.

“Kuhu te sisse olete kirjutatud?” – “Tallinnasse.” – “Aga praegu olete Moskvas. Meil peab igal inimesel olema kaasas tõend, miks ta siin on, kelle kutsel ja millal ta ära läheb.”

Suulised ülestunnistused teda ei rahuldanud, raha ma ei tahtnud maksta ja nii ta mu kaardikest käes veeretas, kuni palav hakkas. Esmaspäeval oli Punasel väljakul 26 kraadi. Lõpuks halastas ja ma põgenesin. Meeldetuletuse saatel, et pass peab kaasas olema.

Õnneks ei nõua passi õllemüüja, tema nõuab raha (80 rubla pool liitrit), aga on sealgi omad hädad. Klaasist on soovitatav kogu aeg kinni hoida, sest kui vahepeal kempsu lähed, võib keegi valvas haldjas su klaasi sisse miskit poetada, nii et ärkad õhtul Moskva lähistel nagu vastsündinu – paljalt ja kõnevõimetu. Õnneks jäid need hoiatused ainult hoiatusteks.

Enne passirežiimi rikkumist jõudsin Punasel väljakul fikseerida, et mausoleum on õnneks kinni, sest Lenin jalutab väljakul, tuvi õlal, ja laseb end (raha eest) pildistada. Ei saanudki aru, kas ta siis ka jalutab, kui mausoleum lahti on.

Ja üldse ei saa ma aru, miks seda ärinippi pole meil ära kasutatud. Konstantin Päts Vabaduse platsil, suitsupääsuke kõrva taga, embab 100 krooni eest turisti. Nuter ju midagi sellist juba teeb, aga vähe.

Õhtune kontsert oli muidugi tasemel. Välja arvatud see, et kuus miilitsat ei tahtnud õhtujuht Arne Mikku sisse lasta, sest ükski neist kuuest miilitsast ei tundnud Arne Mikku ja Mikk neid ka mitte.

Aga õhtut ta juhtis korrektses vene keeles ja peast. (Mulle isiklikult see pööraselt meeldib, kui inimene laval paberist ei piilu.)

Ka Lužkov tuli lavale ja Palts ka. Lužkovi jutt (peast) oli küll ilusam, aga meie Palts on selle eest pikem, ja kui on tarvis, siis ta oma saare murrakut vene keeles ei kasuta, sest kuidas sa ikka oma ö-ütlemistega hääldad vene sõna narodõ. Aga ta ütles narodõ.

Ja kohe tekkis tunne, et kaks linna ulatasid teineteisele käe.

Kogu seda ilu vaatas pealt lava sügavusse projitseeritud Ots, keda kogu Venemaa Georg Karlovitšiks hüüab. Ikka ja jälle tuletati Otsa häält lindi pealt meelde. On ikka erakordne hääl küll!

Venelased jumaldavad Otsa jätkuvalt. Tundub, et eestlastest rohkem. Tema omaaegne ülipopulaarsus päädis ka lõpuks pigem kadedates pilkudes, kuulujuttudes ja väljamõeldud liialdustes.

Jumaldatud Georg Karlovitš

Kui Georg Ots, tema isa Karl Ots ja Viktor Gurjev käisid ühel Kremli kontserdil esinemas, siis meie armas eesti rahvas itsitas, et Gurjev käis Moskvas kahe otsaga laulmas. Ju me siis sellised oleme ja teisiti ei oska.

Tegelikult ei saa ma siiani aru, miks pidi Georg Otsa mälestuskontserti Moskvas korraldama. Muidugi on tore, et linnapead tema laulu taustal kokku saavad, aga nad võiksid ju seda laulja kodulinnas teha, siis ei pea Jassi Zahharov Moskvas laulma (vene keeles) “Mulle meenub mu kodulinn Tallinn”. Elu on keeruline…

Zahharov laulis ka eesti keeles. Georg Karlovitši repertuaarist küll, aga enda poolt hiljuti Linnahallis kujutatud Kurva Kuju Rüütlit. Ja Novaja Operas kõlas eestikeelne palve “Näen und, ilmsi võimatut und…”

Õhtust jäid meelde veel kaks meest. Vana staar Jevgeni Nesterenko. Tema Gremini aaria “Jevgeni Oneginist”. Staar tegeles laval hääle publikule kinkimisega, mitte iseendas heli tekitamisega, nagu paljud Tatjana abikaasad.

Ja muidugi vastne sünnipäevalaps, tänaseks juba kaks päeva 66aastane Eri Klas, kogu kontserdiseeria dirigent.

Kaks tundi tema selga vaadates tekkis tahtmine kogu lava ümber keerata ja näha, mis pagana nägusid ta muusika ajal oma orkestrile teeb, et neil omakorda sellised näod on.

Muidugi ei puudu ka trikid. Tulla oma sünnipäevakontserdil lavale, punane vormimüts peas (lugu oli “Mažornõi poezd”) ja lehvitada oma vana sõbra pildile lavasügavuses (Otsal ka vormimüts) – ju kõige selle (ja mitte ainult selle) eest teda Moskvas (ja mitte ainult seal) armastataksegi.

Laulsid kaasa ja nutsid

Kontserdi lõpp oli muidugi venelikult pompoosne, hoolimata sellest, et tegu oli meie Georg Karlovitši mälestusüritusega. Miljutin kirjutas kunagi opereti “Rahutu õnn” ja Ots sai kuulsaks selles Andrei lauluga “Taiga, taiga” (hääldada vene moodi).

Meil Eestis laulab seda ju väga hästi ka Mäks, aga Novaja Opera staff tegi talle pika puuga ära. 100 pillimeest, üheksa solisti, Eri Klas juhatamas ja saal kaasa laulmas. Ilus lugu, küllap neile ka, kes Siberit muul moel mäletavad…

Ja nagu ikka, kui midagi vägevat tehtud on, saab seda ületada ainult veel vägevamaga. Lõpulugu laulis ainult saal, kui mitte arvestada lindi pealt eeslauljat Otsa.

Kolmanovski “Elu, armastan sind”, vene keeles muidugi, aga moskvalased seisavad, laulavad, nutavad. Ise nägin ja kuulsin. Tallinlased ei oleks selle laulu ajal ilmselt ei seisnud, nutnud ega laulnud.

Ehk tehtigi selle nimel kogu kava Georgi kodulinnast nii kaugel, tema lauludele lähemal?

Kas afterparty toimus? Loomulikult, kui arvestada venelaste kaasasündinud külalislahkust. Aga kõik mahtus piiridesse. Toostid, kõned, siis kõned ja toostid, siis kõned…

Üks korraldajamees Jüri Leiten avastas päev varem, et Moskvas on teenus öösiti tänavail raha eest ratsutada. Nii ta ratsutama läks…

Aeg kihutab ja peatub 

On ju öeldud, et Moskva pole Venemaa. Ja õigesti on. Aga kui külastad mõnda Moskva turgu, siis võib järeldada küll, et oled Venemaal olnud.

Üks neist jäi mullegi ette. Õigemini kaks. Seda esimest on hõlbus ette kujutada, kui Tallinna Keskturg ühe staadioni asemel kümne peale laotada (keel enam-vähem sama, teine uhkeldab oma uusvenelikkusega).

Hiigelakvaariumides elusad meretagused söögikalad, kellele kaupmees enne müümist rahustava haamrimatsu annab, pidevalt kribisevad krabi- ja vähiparved, puudade viisi mitut värvi kalamarja, tuhat sorti vorste ja üldse tuhat sorti seda, mida hing ihaldaks…

Ja turvaväravates põgenevad kaukaaslannad oma sibulapealsetega, kui kuri miilits mööda sõitmas on.

Müüjaid rohkem kui ostjaid, kemps maksab 30 rubla ja õnnelikult tagasi jõudnuna (kõik on alles) märkad pisiasja, et saatkonna külalistoas on samasugused telefonid nagu meil okupatsioonimuuseumis. Kettaga.

Aga see on Moskva. Juunis 2005.

Loe artiklit Maalehest