Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

19. august 2005

Et lindilõikamisel mitte näppu lõigata

Valimised lähenevad. Meedia ei võta lehte ega saatesse enam ühtki lugu, milles mõni poliitik figureerib. Piinliku täpsusega lõigatakse kaadrist välja isegi linnavolikogu liikmed, rääkimata kõrgematest ametnikest. Taunitakse sedagi, kui ma mõne tuntud tuttavaga avalikus kohas vestlema satun – näe, poliitik trügib enne valimisi pildi peale.

See-eest otsitakse konflikti. Probleemi, kuritarvitust, mida iganes. Ükskõik mida teed, jõuab pealkirja negatiivne moment. Isegi kui see on välja mõeldud või moodustab kogu uudisest võrreldes positiivse poolega kaduvväikese osa. Näiteks, et tee sai küll remonditud, aga uued ringristmikud on liiklejatele harjumatud.

Olen püüdnud kollasest ajakirjandusest kõrvale hoida. Pole Kroonikat koju kutsunud ega igal võimalikul seltskonnaüritusel uut ülikonda näitamas käinud. Pole ka teleshowsse koeri või muusikavideoid hindama trüginud ega palunud kuukirjadel oma hobidest lugusid teha.

Otsustasin juba mõnd aega tagasi, et ei osale valimiseelsel ajal Tallinnas toimuvatel pidulikel lindilõikamistel. Mida, tõsi küll, on sel sügisel erakordselt palju. Tondi tänava avamisele (kuhu minemast ma loobusin) oli kohale roninud terve hulk erinevaid poliitikuid. Isegi tuntud Riigikogu rännumees Enn Eesmaa. Tervitati ühe Tallinna olulisema tänava taassündi. Ning kuigi selles iseenesest midagi halba ei ole, pidasid ajakirjanikud seda ilkumise vääriliseks. Valimiseelne värk.

Linnades on ammust aega olnud traditsiooniks enne valimisi võimalikult palju linte lõigata. Olen selle üle kolleegidega parasjagu vaielnud. Paljud kinnitavad, et teelõikude avamised ja koolimajade lindilõikamised on linnaelu loomulik osa. Jah, on küll. Aga mitte valimiseelsel ajal. Mitte 3 korda nädalas. Mitte ainult meedia tähelepanule mõeldes. Leian, et avamistel esinemisega on poliitikud liiale läinud. Siin on ajakirjanikel õigus. Pidulikke avamisi on juba lausa iga päev. Orkestriga ja ilma. Lillede ja lintidega. Kiivriga või paljapäi. On peetud endale kiidukõnesid ja lastud teistel ülistada. Ja veoauto kastist piltnikele naeratatud. Mina seda ei tee. Las saavad ajakirjanikud oma tahtmise. Ei pea nad mind lindilõikamiste paraadseisakute kaadritest välja lõikama. Sest ma ei lähe iga teelõigu ja äärekivi avamisele.

Linnapea ja linnajuhtide osalemine avamistel, lindilõikamistel ja muudel taolistel üritustel peaks väljendama oma olemuselt sündmuse või projekti olulisust linnale. Ma oleksin nõus osalema avamisüritustel, et tänada tegijaid ning võtta objekt linlaste nimel vastu. Täna eelistan tegijaid tänada nendega otse suheldes, sest lindilõikamine on saanud üksnes enese-eksponeerimiseks ja seda ei pea mina linnajuhi ülesandeks. Vähemalt sellises domokraatias, mida mina olen nimetanud ‘valgeks’. Puhtuse-määrituse skaalal. Aeg, kus linn on valmis ja linnapealt oodatakse üksnes välklampide valguses säramist, on Tallinnas veel väga kaugel. Samal ajal kui seltskond on koos lindilõikamistel viinamarju söömas, saame päris palju asjalikku tööd ära teha. Teha nii, et see oleks pöördumatu, isegi kui järgmine volikogu koosseis otsustab nimetada teistsuguste vaadetega linnavalitsuse.

Lindilõikamisega ma endale näppu ei lõika.