Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

14. november 2006

Kas Eesti Telekomi aktsia on ohus?

Miks on vaja natsionaliseerida Eesti Raudtee? On see bolševism, kellegi majanduslik huvi või harilik populism? Saatsin Eesti Päevalehele avaldamiseks ühe loo. See ilmuski pisut toimetuse poolt korrigeerituna pealkirjastatuna “Eesti Raudtee ei erutaks isegi Leninit” .

Siia olen huvilistele lugemiseks pannud artikli algversiooni.

 

Nii nagu Eesti eduloole on välismaiste autoriteetide arvates kõige rohkem kaasa aidanud 3+1 meest, nii on Eesti edu taganud ka 3+1 sündmust ja tegu. 3+1 meest olid Kallas, Ilves ja Laar. Pluss 1 oli Meri. Meri ei olnud mitte ainult erakordne riigimees, Meri oli nähtus. 3+1 sündmust olid efektiivne erastamine, liitumine Euroopa Liiduga ja väga efektiivne ettevõtluse tulumaksuseadus. Pluss 1 oli muidugi iseseisvumine. See ei olnud sündmus, see oli nähtus.

Tänane Eesti Raudtee ei erutaks isegi Leninit

Nüüd on aga valitsus eesotsas peaministriga hakanud seda edulugu jõuliselt tagasi kruttima. Esimene natsionaliseerimine on toimumas – Eesti Raudtee aktsiate tagasi ostmine. Mis järgmine on? Jätkame infrastruktuuri ettevõtetega? Alustaks siis kõige tähtsamast, Eesti Telekomist? Ka Lenini plaani järgi tuli kõigepealt ära võtta raudteevaksalid ja telegraaf. Infrastruktuuriettevõttena on Telekom kindlasti palju olulisem kui Eesti Raudtee, kuid ilmselt isegi Ansipile ja Savisaarele ei tuleks selline jaburdus pähe. Sest Telekom ei ole riigi elutähtsate funktsioonide tagamise mõttes enam oluline infrastruktuuri ettevõte. Eesti Raudtee, mis on ärilises mõttes Venemaa raudtee väike kõrvalharu, ei ole seda ammugi mitte. Infrastruktuur kui tehniline nähtus ei pea kokkulangema riiklikult tähtsa infrastruktuuriga. On ju, härrad valitsusest!

Miks me seda siis rahva raha eest tagasi ostame kui tegemist ei ole riiklikult tähtsa infrastruktuuriga!

Loobumine Eestile edu toonud põhimõttest – erastamisest

Kunagi kiitlesid kommunistid, et me möödume kohe USA-st. Teiselt parteikoosolekult kostus kinnitus, et USA on kuristiku äärel. Tänane valitsusjuht lubab meid teistest Euroopa maadest mööda viia. Muide mulle meeldib see eesmärk! Aga nagu punavalitsus nõukogude ajal ei mõistnud, nii ei saa see ka täna aru, et teiste riikide edestamiseks peab meie majandus olema efektiivsem, kui konkurentidel.

Majanduse aluseks on ettevõtted. Aabitsatõde on, et erakätes ettevõte on efektiivsem kui riigi omandis ettevõte. Üks valitsuse liige tõi jultunult demagoogilise näite, et Eesti Energia näe, töötab ju hästi, olgugi, et on riigi omanduses. Reaalse ettevõtlusega rohkem kokku puutunud inimesed kui poliitikust majandusminister, on veendunud, et Eesti Energia oleks oluliselt efektiivsem, kui ta oleks kas või vähemusosalusega börsile viidud. Tähendab, kasvõi osaliselt erastatud. See, et seal ei varastata nagu Eesti Raudtees enne erastamist, ei tähenda, et firma ei võiks efektiivsemalt töötada.

Peaminister räägib, et see on hea investeering. Tasuvat ära 14 aastaga. Tule taevas appi! Võtku pangast teist nii palju juurde ja pangu see 2,3 miljardit Saaremaa sillasse ning meil on ülimalt oluline tükk infrastruktuuri juures. Tehku sild tasuliseks ja tasuvusaeg oleks kolm korda parem kui raudteel. Rääkimata regionaalpoliitilisest tasuvusest.

Populistlik müstifikatsioon

Tegemist on lihtsalt populistliku valitsuse müstifikatsiooniga. Raudtee natsionaliseerimise õigustamise argumendid ongi kõik sama müstilised nagu pimedate valijate arvamus, et Reiljan ei teadnud, kui kahjulikud maade vahetused riigile on. Tegelikult ongi need argumendid mõeldud rumalamale poolele rahvast, kes on siiani olnud Keski ja Rahvaliidu valijad. Aga nüüd on ka peaministri partei, kelle valijad olid siiani haritumad inimesed, ka otsustanud „lolle püüdma” minna. Kas järgmisena minnakse kaasa Keski Euroopa Liidu vastalisusega? Kui Savisaar käsib, kas siis Ansip hakkab juhtima Euroopa Liidust välja astumist? Usun, et kui EU toetus mingil kõrvalisel põhjusel langeb alla 50%, siis peaminister hakkab seda populistlikku sammu toetama. Jah, rumalatel valijatel peab olema iidol. Seda nimetatakse demokraatiaks. Aga kas ka Sina, Andrus?

 

Suured valed ja väike tõde raudtee natsionaliseerimisel

Kahest valitsuse suurest valest (et oluline infrastruktuuri ettevõte ja väga hea tasuvusega tehing) oli juba eelpool juttu.

Kolmas vale on see, et Raudtee erastamisega saabuvad meile Euroopa Liidu rahamäed. Tühi jutt! Ühtekuuluvusfondi kaudu saame järgmisel perioodil ligi 17 miljardit krooni. Ja mitte sentigi rohkem. Parimal juhul tekib meil tänu raudtee natsionaliseerimisele õigus tõsta Tartu maantee ehituselt raha ümber raudtee ehitusele. Lükata Tartu maantee ehitust edasi! Kas me sellist valitsust tahtsimegi?

Neljas vale on see on see, et Eesti Raudtee erastamine äpardus. Kuidas ta siis äpardus? Toimus ju erastamiskonkurss. Lõppvoorus osales kaks tõsist pakkujat. Toimus ülepakkumine. Riik sai Raudtee eest summa, mis ettevõtte väärtus tegelikult oli. Punkt. Nii lihtne see ongi!

Viies valeväide on, justkui ei investeeritaks raudteesse praegu küllaldaselt. Tegelikult ei investeerita küllaldaselt sellepärast, et majandusministeerium on väga rumala tariifipoliitikaga kantinud igal aastal sadu miljoneid vene transiidiärimeeste taskusse. Kui saanuks selle raha investeerida raudteesse, siis sõidaks monorelssrong juba lähiaastatel poole tunniga Tallinnast Tartusse. Nii rumal tariifipoliitika firmas, kus riik ise on 30% omanik! Kolmandik saamata jäänud tulust ja tegemata investeeringutest oli ju meie kõigi vara! Olen Venemaal äri teinud. Seal on standardne ettepanek: „Davaite po polam”. Judinad tulevad peale, kui kuuled mõne erakonna 30miljonilisest valimiskampaaniast.

Kuues vale. Valitsus väidab, et kui raudtee kuulub riigile, siis saab paremini reisiliiklust korraldada. Ei tea kuidas siis paremini hakkab saama, kõrgepalgaliste ja mitte millegi eest vastutavate poliitikutest nõukoguliikmete juhtimisel?

Seitsmes vale on väide, et rööpad peavad kuuluma riigile. Miks? Kas selleks, et raudtee remondiga saaks tuhandete tonnide ehitusmaterjali mujale suunamisega kellegi põhjatuid taskuid täita? Ja et mõni poliitik saaks sealt saadud raha mingisse süütusse kodusisustuse ärisse sisenedes pesta.

Ainus kahetsusväärne asi oli erastamistehingu juures see, et nn investeerimiskohustus defineeriti ebatäpselt. Aga see ainus asi tulekski ära parandada. 7 valet ja 1 tõde. 7:1 punaste kahjuks. Aga rahvas on pime, tahab ikka võimu anda punastele.

Nagu eespool tõestatud on erastamine Eesti jaoks märgilise tähtsusega. Nagu ka natsionaliseerimine miinus märgiga. Meie uueks märgiks saab „rumal endine nõukogude vabariik, kes alustas tagasiteed natsionaliseerimise kaudu”. Enne meid juhtus see vaid Ukrainas, kus natsionaliseeriti metallurgiatehas Krivorozstal. Tõsi, see müüdi pea järgmisel päeval uuesti maha. Nii palju on Ukraina valitsus targem kui Eesti oma.. Neil oli plaan. Meil ei ole. Aga selle natsionaliseerimise negatiivseid tulemusi helbivad nad tänaseni! Usaldus riigi vastu on investorite silmis kadunud. See on ka meie lähitulevik.

Et peaminister probleemist paremini aru saaks toon talle hingelähedasema näite. Ei oleks oluline, kas kehtestaksime ettevõtetele tänase sisulise „0”-määra tulumaksu asemel 5% või 10%-lise määra. Märk riigile on, et määr ei oleks enam null. Tagurpidi käik on märk. Kas sellist peaministrit tahame? Tagurpidi käigu peaministrit?

Mida peaks raudteega tegema? 

Tööle panema loomulikult. Sõlmima uue korraliku investeerimislepingu. Muutma tariifid Eesti riigile ja Eesti Raudteele kasulikuks nii, et saaks investeerida. Viima ettevõtte börsile. Lihtne.

Peaminister võiks öelda, mis tema isiklikult arvab. Kui reformierakondlane, kui peaminister. Raudtee ei ole ainult Savisaare küsimus. Peaminister ju vastutab. Nagu tookordki, kui piltlikult reformarist välisminister nõudis Lihula kivi õhku laskmist ja punase kraana mees oli Rahvaliidu siseminister. Vastutusaga langes aga respublikaanist peaministrile. Nii langeb täna kogu vastutus Eesti arengu pidurdamise eest Reformierakondlasest peaministrile! Aga äkki on arengu pidurdamine valitsuse eesmärk? Kui peaminister arvab, et Euroopa on kuristiku äärel, siis on ohtlik mööda tõmmata!