Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

17. juuni 2005

Kes juhib Tallinna, kui Palts juhib Tallinna?

Tõnis Palts kirjutab linnapea vastutusest pealinna arengu eest – tähtis on pikaajaline planeerimine, mitte lühiajalised ärihuvid.

Kes juhib Tallinna linna? Veider küsimus linnapea sulest, eks ole? Aga õigustatud. Demokraatlikus riigis, kus põhiseaduse järgi on nii riigis kui linnades võimul tema kõrgeausus rahvas isiklikult, tekib alati küsimus: kelle kaudu rahva tahe otsusteks saab?

On need erakonnad? Või valitud saadikud üksikisikutena? On need seltsid, kodanikuühendused ja muud rahva survegrupid? Või hoopis kinnisvaraarendajate ja pankurite huvigrupid, kes rahva raha valitsedes täpselt teavad, mis inimestele parim on? Ehk ametnikud, kes teavad, kuidas asjad tegelikult käivad? Või hoopis meedia, kes iga maksukrooni kasutamise kohta aruannet nõuab?

Olen kaks korda Tallinna linnapea kabinetti tööle asunud. Tean hästi, milline rahvas selle toa ukse vahelt sisse piilub. Seepärast usun, et linnapeana tuleb jääda kindlaks oma põhimõtetele ja väärtustele. Nende pinnalt antud lubadustele. Oma veendumusele, et ajan õiget asja.

 

Eelarve ja planeeringud

Linnajuhtimise olulisimad tööriistad valmistab ette linnavalitsus ning need kinnitab volikogu. Enamasti tehakse nii, nagu volikogu poolt ametisse pandud linnavalitsus soovitab. Raha jagamisega pannakse paika, mida linnas tehakse. Planeeringutega määratakse ära, mida ehitatakse ja kuidas linn areneb.

Väga lihtne. Kuigi linna arengustrateegiaid koostatakse paljudeks aastateks ette, on eelarved enamasti aastase perspektiiviga. Või paremal juhul valimisperioodiks. Eelarve võib olla ühele poole kaldu mitu aastat ja midagi väga hullu ei juhtugi.

Kuigi – kui näiteks kolm aastat järjest teedeehitusele raha ei eraldata, on tulemus tänavatel igaühele tunda.

Kuid planeeringud jäävad linnakeskkonda ja linnaelu mõjutama aastakümneteks, ehk isegi sadadeks. Ja neid seostatakse konkreetsete inimestega.

Tallinnas on Hendriksoni küür, Kallioni teletorn, Karla katedraal ja Brunsi hambad. Kelle nimega seostatakse praeguseid linnaplaneerimislikke hookuspookusi tulevikus? Näiteks Viru väljaku asendamist Viru keskusega?

Seega tuleb tõdeda, et kuigi lühikeses perspektiivis tekitab eelarveraha jagamine suuremaid emotsioone, on planeeringute tegemine linna arengu seisukohalt kümneid kordi olulisem. Ja vastutusrikkam.

Üks hea tuttav, tunnustatud arhitekt on öelnud, et planeeringud on demokraatia, arhitektuur aga diktatuur. Tõepoolest, planeeringute menetlemisel saavad sõna sekka öelda nii paljud inimesed, ametid ja valitud kogud, et protsess kestab aastaid.

Ja kuigi menetlus on aeganõudev ja kallis, ei pruugi tulemus liiga hea saada, sest oma ärihuve silmas pidavad kinnisvaraarendajad püüavad planeeringut selle igas etapis mõjutada. Et saavutada suurem täisehitusprotsent, rohkem korruseid, odavam arhitektuuriline lahendus, samas vähem parkimiskohti ja rohelust.

Linnapea ülesanne on jälgida, et planeeringud saaksid sellised, nagu neid soovivad näha tavalised inimesed. Linnakodanikud, külalised. Mitte kinnisvaraarendajad või nende lobistid.

Oma eelmisest linnapea-ajast tean vaid üht otsust, mis oleks tulnud teha teisiti. See oli detailplaneeringu kinnitamine Norde Centrumile, suurele plekist puukuurile mere ääres, kesklinna ja sadama vahel. Siiski, kaalusin tookord kaua.

Usaldasin liialt selle eest vastutavaid inimesi. Pealegi oli linnavalitsus just Centrumi omanikele Admiraliteedibasseini ala arendamiskonkursil liiga teinud, eelistades ebaõiglaselt teisi investoreid.

Seekord linnapeaks saades lubasin endale, et ei lase teha linnas ühtegi otsust, mis võib linnakodanikele olla kahjulik 5, 10 või 20 aasta pärast.

Pean paraku tunnistama, et seekord on palju raskem. Surve on muutunud tugevamaks. Juba väidetakse mulle ajalehe kaudu, et kesklinnas polegi Tammsaare parki vaja – sest just sinna vajavad soomlased hoopis hotellitube. Või et Pirita tee äärde sobiksid hästi rikaste inimeste elumajad. Näiteid on veelgi.

Tallinnas on paar lihtsat reeglit, mida tuleb järgida. Linn peab olema merele avatud. Pilvelõhkujad ei sobi madala hoonestusega miljööväärtuslikesse kvartalitesse. Rohealadele ei tohi pressida uusi maju. Kuigi neist juhtnööridest kinnipidamine ei meeldi magusamates kohtades kinnisvara omavatele ärimeestele, kirjutavad neid koalitsioonilepetesse kõik erakonnad.

Linnapilt näitab, et lubadusteks on need enamasti jäänudki. Tahan olla linnapea, kes neist põhimõtetest ka kinni peab.

Eelarveaasta võimalused

Teine suurem linnajuhtimise instrument on eelarve. Sellega määratakse ära, millised valdkonnad linnas edenevad ja mis kiratsevad. Minu linnavalitsuse koostatud 2005. aasta põhieelarve vaatab kaugele tulevikku.

Koolid, teedevõrk, haridus – need on prioriteedid, millele elujõu andmine lubab linnal olla konkurentsivõimeline ka tulevikus, sest talendid tühja kohta ei kogune.

Põhieelarvega andsime märkimisväärselt raha juurde ka linnaplaneerimisele. Ikka selleks, et pakkuda meie lastele paremat elukeskkonda.

Kehtima hakanud lisaeelarvega oleme käesolevale aastale lisanud sotsiaalsemat mõõdet ja lühiajalisemaid eesmärke. Näiteks toetatakse abivajajaid ning tõstetakse bussi-trammi-trollijuhtide palku. Siiski on mul hea meel, et saime partneritega kokkuleppele teederemondi rahastamise suurendamise osas.

Linna juhib linnapea

Vastan artikli alguses esitatud küsimusele lihtsalt. Kui linnapea on ametisse nimetatud, siis lasub temal ka vastutus linna juhtimise eest. Mis tähendab, et linnapeal on õigus oma veendumuste kohaselt ise otsustada.

Kas linnarahvas vajab linna juhtima kompromissikunstnikku, kes oskab veenvalt seletada, millistel poliitilistel põhjustel tuli kõik asjad teha vastupidi varem lubatule?

Või siiski linnapead, kes julgeb linnakodanike huvidest lähtudes otsustada ja vastutada ka olukorras, kus rahakad kinnisvaraärimehed üritavad avalikku arvamust suunates oma huve läbi suruda?

Loe artiklit Postimehest