Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

5. september 2007

Koor lätlastele-leedukatele, lõss eestlastele

Andsin Eesti Päevalehele intervjuu, milles rääkisin pronksiööst tingitud tagasilöökidest Eesti transiidisektoris ja ka teistes majanduselu puudutavates küsimustes. Usun, et vaatamata tagasilöökidele suudab Eesti majandusedu ohtu seadnud Venemaa transiidikiusu Euroopa Liitu kuulumise tõttu välja kannatada.

 

Valitsus saatis Paltsi pronksiöö järel kriisi sattunud Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee nõukogusse.

 

Kas saame varsti Euroopa rikkaimaks riigiks?

Kui ei tehta suuri lollusi, siis on meil kui taganttulijal teatud eelis. Eesti edu on taganud neli suurt tegu: olime iseseisvumise, oma raha, erastamise ja ettevõtte tulumaksuvabastuse lipulaevaks. Kuid nüüd peaks olema julgust mitte teha valesid populistlikke asju valel ajal. Pronksmehega olime liiga palavad Eesti poisid.

Kas teie koalitsioon teeb praegu õigeid asju, kui ta pronkssõduri tüli näol on vähemalt ühe vale asja teinud?

See ei ole selle koalitsiooni viga. Nn pronksiööl ei olnud enam valikuid. Kokkuvõttes tehti õiget asja, aga valesti. Asja aeti liiga omakasupüüdlikult ja liiga vähe riigile mõeldes. Süte all hõõguvat tuld ei saa minna bensiiniga kustutama.

Selle koalitsiooni õige samm on näiteks see, et praegu suudetakse tulumaksuseadus, vaatamata välissurvele, endisel kujul alles hoida. Samuti erainvesteeringute täielik vabastamine tulumaksust.

Te sarnanete köieveomeeskonna ergutuskoori kapteniga, kes hüüab: “Hoia! Hoia!”

Kui majanduskasv on kümme protsenti, siis mida muud veel hüüda. Kui tänavu on kasv seitse protsenti, siis on see tagasilöök – vähe hoiti!

Praegune häda seisneb paljude halbade asjade kokkusattumises. Palgad tõusid, turismi vastu huvi langes, transiit kukkus, kinnisvaraturg kuumenes üle ja euribor tõusis. On loodud eeldused mäest allaveerava lumepalli tekkimisele. Kuid ei tasu traagiline olla, sest valitsus Stenbocki majas on nagu Euroopa Liidu väikene külanõukogu. Kui inimestel siin tööd väheks jääb, siis nad liiguvad mujale, kus tööd on. Parematel aegadel tullakse tagasi. Nii nagu näiteks Kuusalust käiakse Tallinna tööle. Euroopa Liit, tööjõu ja teenuste vaba liikumine on suur puhver.

Kas Eesti transiidiäri on nüüd mokas?

Transiidiäri alahindamine on olnud lihtsalt vastutustundetu. Viis kuni kümme protsenti sisemajanduse kogutoodangust on piisavalt suur, et määrata võitja-kaotaja riikidevahelises konkurentsis.

Transiit on üks meie eelis. Piimapurgis on lõss all – see on kõigil ühine. Transiit on meile nagu koorekiht lõssi peal. Praegu tehti kõige hullem: koorekiht anti lätlastele ja leedulastele, meile jäi lõss.

Venelased olid voogude ümbersuunamiseks juba ammu ette valmistunud. Puudus ajend. Me ei oleks tohtinud seda ajendit anda.

Mida saavad Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam tööstusharu päästmiseks teha?

Nüüd tuleb hakata kogu transiiti ümber mõtestama, püüda panna rongid kas või teistpidi liikuma. Peame vaatama, mida Venemaa tahab näiteks konteineritega sisse vedada.

Üks on selge, et omanik – Eesti riik – ei tohiks nüüd enam transiidist dividende välja võtta, et ettevõtted saaksid rahulikult atra seada. Eriti veel, kui omanik pole tekkinud olukorras päris süütu.

Miks venelased peaksid laskma Eesti kaudu oma turule konteinereid vedada, kui nad naftatransiidi kinni panevad?

Ma vaatan kaardil Muuga sadamat, mis paistab kui Venemaa eelpost Euroopa Liidus. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks pärast esialgsete kirgede jahtumist ei peaks toormevedu võrreldes praegusega uuesti suurenema. Ilmselt aga mitte sellele tasemele, mis ta oli.

Poliitiline risk säilib. Kuid jääb ainult loota, et nii bravuurselt asju enam ei aeta.

Ka Venemaa ettevõtted, kellel on siin varad, on omakorda meie riigiettevõtete head müügimehed.

Kuidas koostööd Venemaaga taastada?

Ega Venemaa kui riik pole otseselt meiega koostöö tegemisest huvitatud, sest oleme nende jaoks liiga tähtsusetud. Praegu on nad huvitatud meie kasutamisest oma propagandas.

See on väikene võit, mida Vene valitsus sai transiidi kinnikeeramisest. Mida rohkem me selle üle nutame, seda rohkem nad rahulolu tunnevad ja seda rohkem meie kaotame.

Me peame suutma ennast näidata sellest olukorrast sõltumatutena. Me ei tohi seda tuld minna veejoaga kustutama, auru tuleks liiga palju! Seda Venemaa ootab!

Kuidas on võimalik venelastest kaugeneda ja samal ajal suhteid parandada?

See näib vastuoluline, aga mida suurem on konflikt, seda vajalikumad me neile oleme. Kaugenemine tähendab, et ei tohiks reageerida nende rünnakutele ega võtta ette ühiseid projekte.

Pigem tuleb tagada, et nende ettevõtted oleksid meist sõltuvad. Kui poleks olnud nii äärmuslikku olukorda kui nüüd, siis ettevõtted oleksid ikka edasi vedanud.

Kui me paneme konteinerid edukalt käima nii, et kaup kusagil ei seisa ja Venemaa ettevõtted ootavad kaupa, nagu praegu lääs ootab naftat, siis see on meie võimalus.

Kas nüüd peaks hakkama sadama ja raudtee tasusid tõstma?

Riik peab suurendama raudtee reisijateveo dotatsioone. Raudteel on praegu petuhinnad, sest reisirongidelt võetakse liiga väikest infrastruktuuri kasutamise tasu. Kaubavedudelt võetakse aga ikka veel tasu kasvava turu põhimõttel: mida rohkem veetakse, seda vähem tuleb maksta. Kuna kaubaveod ise on langenud, siis on ühe ühiku vedamise hind muutunud reaalselt väga kalliks, selleks et doteerida ühe reisija vedu.

Kunagi olin selle poolt, et tõsta sadamatasusid. Kuid praegu ei tohi ühtegi äärmuslikku liigutust teha, sest kogu asi ripub siiski juuksekarva otsas.

Mis tünnid lähevad Tallinna Sadamas vanarauaks?

Nõukogu koosolekutel on seda arutatud, kuid ma ei saa seda avaldada. Sadamas töötavad ümberlaadimise logistika skeemid päris hästi. Enamik mahuteid töötab jaotuskeskustena ja neid varustatakse raudtee asemel meritsi. Sadama laienemisest võib praegu rääkida kui võimalikust liikumisest terminaliärisse.

Ma olen veendunud, et kõik need ettevõtted, kellel on siia investeeringud tehtud, on endiselt huvitatud, et kaup liiguks. Nad ei saa oma investeeringuid siin lihtsalt niisama maha kanda. Isegi siis mitte, kui need on juba end tasunud, tahetakse oma investeeringust alati viimast võtta.

Kuidas suudab Eesti Raudtee nüüd iseseisva ettevõttena edasi eksisteerida?

Mina ei saa aru, miks ta ei peaks iseseisvalt hakkama saama. Kui on poliitiline otsus, et raudteel veetakse inimesi, siis ainuüksi selle majandamiseks on ettevõtet vaja. Iseasi, kui kalliks see riigile läheb.

Raudteel on ennekõike investeeringutega kitsas käes, jooksvad kulud suudame alati ära katta.

Mida arvate raudtee ja sadama ühendamisest?

Ühes kaubaahelas olevad ühe omaniku firmad on olemuslikult üks ja sama firma. Püüan ka ise nende ühisele tegutsemisele kaasa aidata, kuid neid ei pea tingimata juriidiliselt ühendama üheks ettevõtteks.

Raudtee erastamise eel oleks võinud nad liita ja vähemusosaluse börsile viia.

Praegu nõuaks börsile viimine erilist mustkunstniku trikki, et poliitilisi riske peita. Kui ajad muutuvad, tuleks teema juurde tagasi tulla. See oleks vajalik, et neid poliitilistest tuultest välja viia.

Eesti Raudtee erastamine ei päästnud teda poliitilistest tõmbetuultest?

Raudtee hakkas erakätes paremini tööle. Mõned tublid marksistid aga ei tahtnud sellise tõega leppida ja kukkusid vastupidise tõestamiseks ettevõtet seaduste abil põhja laskma.

Kas ohtlike raudteeveoste Tallinnast väljaviimine ja raudtee ümbersõidu ehitamine Paldiskisse lükkub nüüd edasi?

Tallinna raudtee ümbersõitu ei tule mitte kunagi. See on poliitiliste mullimeistrite seebipall, mida hakatakse kohe täis puhuma, kui ei taheta tegelikult asja lahendada. Hoopis lihtsam on ohtlikud veosed suunata kohe Muugale. Me lahendame selle ära kahe aastaga või kiiremini.

Pronkssõduri skandaal lahendas viie miljardi kroonise probleemi ja viis ohtlikud veod Tallinnast niigi välja. Praegu käib Paldiskisse üks rong päevas. Selle eest, et nõmmekad nüüd rahulikumalt magada saavad, võime küll Putinit tänada. Alexela terminal Paldiskis töötab minu teada juba peamiselt meri-meri-rezˇiimis. Kopli terminalide omanikud võiksid juba täna oma raudteetarned Muugale suunata.

Kaubarongide kolistamine pealinna tänavatel on kultuuriväline nähtus. Kuna Paldiski Lõunasadam jääb kaubasadamaks ja Põhjasadam muutub varem või hiljem riigi sõjasadamaks, siis üks-kaks rongi päevas elavad tallinlased üle. Reisironge käib kümme korda rohkem.

See on kõigi huvides, et Tallinna kesklinn vabaneks nii ohtlikest veostest kui ka sõjasadamast.

Kui Põhjasadama omanikud ei taha müüa või küsivad liiga kõrget hinda?

Kui palju üle ühe krooni Põhjasadam maksab, kui me rongiliiklust Paldiskisse jõuliselt piirame?

Millist arengut prognoosite kinnisvaraturule?

Eesti inimesed saavad varsti juba Euroopa palka, aga korterid on neil justkui Taganrogis. Korterite järele on nõudlus suur. Kodu on inimese jaoks esmavajalik.

Paar aastat turg jahtub ja siis hakkab tõusma normaalse kapitalitootluseni, 10–20 protsenti aastas. Südamesse ei tasu praegust seisu võtta, sest meie suure ühise kodumaa Euroopa Liidu taseme mõttes ei ole meil Tallinnas Lasnamäe-täiel inimestel kortereid.

Miks te investeerite Ukrainas Krimmi kinnisvarasse?

Mis vanale inimesele ennekõike Krimmis meeldib – soe on. Risk on suur, kuid teenimise võimalus samuti. Proovin väärtustada maad suvekorterite projektiks poolsaare lõunarannikul. Ma ei tõmble, ehkki kõrva sosistatakse ahvatlevalt Gruusiat, Bulgaariat, Rumeeniat, Peterburi. Ma pole Rockefeller, et kogu maailma vallutada suudaksin.

Meil on näiteks Saksa investoritega võrreldes Ukrainas suur eelis – keele ja kultuuri tundmine.

Kogu Ukrainas kehtivad ametlik seadus ja tegelikult toimiv slaavi äriaabits. Seda tuleb lihtsalt arvestada. Maa eraomand on võimalik, kuid pole levinud. Legend, et maad ei erastata, ei vasta tõele. Kogu kinnisvaraarendus on seni baseerunud ettemaksu kapitalil, mis pidurdab erastamist, kuna võõrkapitali pangalaenu näol ei vajata.

Kas kapitalil on rahvust?

Kapitalil ei ole, aga kapitalistil on. Kui ettevõtja investeerib välismaale, siis päeva lõpuks toob ta tulemi ikka mingil moel kodumaale. Kuid sellel ajal, kui kapital töötab välismaal, toob ta ka seal kasu. On hea, kui meile investeeritakse ja meie välja investeerime.

Euroopa Liidu mõistes sarnaneb jutt ühe väikeriigi siseturust jutuga Abja-Paluoja siseturust.

Kui Tallinki laev randub Helsingis ja Eesti ärimees ostab pärast maale astumist esimesest kauplusest sama laevaga sinna tööle läinud eestlannast müüjalt Baltmani pintsaku, siis kas see on siseturu või välisturu tehing?

Aastapäevad tagasi tundus nii peaministrile kui ka ühele juhtivale ärimehele, et Eesti asub sellisel õnne tipul, et isegi ei tea, mida selle rikkusega peale hakata.

Võib-olla on nad vahepeal käinud toitvamatel maadel ja söönud vaimu toitvamaid roogasid, mis on nende mõttetegevust ergutanud. Nüüd saavad nad juba palju paremini aru, kuidas teenitud vahendeid Eesti rahvale kasulikult kulutada.

Kapitali kasutamises pole erilist kunsti. Kuid kapital tuleb efektiivselt tööle panna, mis muudab ühiskonna konkurentsivõimelisemaks. See on ka ainuke vahend inflatsiooni ohjeldamiseks. Sisuliselt toota kallist kaupa võimalikult väikeste kuludega.

Kuhu siis tasub raha investeerida?

Tänapäeval tuleneb piirkondade konkurentsivõime andekate inimeste kontsentratsioonist. Linn ja avalik sektor peaksid ennekõike sellele kaasa aitama, et siin elaks võimalikult palju andekaid inimesi.

Rohkem raha tuleb kulutada haridusele ja kultuurile. Loomeinimestele peaks maksma rohkem ja pidevalt palka isegi siis, kui neil vaim peale ei tule. Loomeinimesele raha andmine, kui ka pool läheb raisku, on ikka kasulik. See on kasulikum kui Lapimaal apelsinide kasvatamine, mida me püüame sageli oma põllumaadel teha. Ka loomeinimesed võiksid ise ennast aidata.

Skulptorid ei peaks võitlema, kelle töid linnas üles pannakse. Skulptuure peaks panema sõna otseses mõttes iga nurga peale. Siis poleks ka sellist vaidlust vabadussamba üle, kus kultuuriinimeste arvamust ei võetud piisavalt kuulda.

Kui teatud kultuuriüritused aitaksid otse turismi arengule kaasa, siis võiks ka Tallinna Sadam neid toetada.

Mida teha tööjõupuudusega?

Enne kui hakkame Hiina poole vaatama, tuleks üle vaadata oma Musta- ja Lasnamäed. Pensionäridele tuleks teha soodustusi töötamiseks. Näiteks ettevõtted tuleks vabastada sotsiaalmaksu pensioniosast. Tekiks surve pensionäride täiendavaks hõivamiseks. See vähendaks ka tööjõukulusid ja võiks riigikassale anda lõpuks miljarditesse ulatuva efekti, nagu kunagi andis ettevõtete tulumaksuvabastus. Selle asemel, et kõrgema haridusega inimesed töötavad vingus nägudega koristajatena, võiksid nad oma oskustele vastaval töökohal vabastada päris palju tööjõudu teiste tööde tarvis.

Samal ajal ei rikuks tuhatkonna kvalifitseeritud töölise vajalikeks ajutisteks projektideks sissetoomine ka meie tõugu. Tuleb ainult vaadata, kuidas tuua sisse inimesi, kes ei jääks sotsiaalseks koormaks. Kõrgelt haritute sissetoomine ei tohiks olla üldse mingi probleem, nende toomise eest tuleks ettevõtjaid premeerida.

Kas Eesti sisemised võimalused rahvaarvu ja siseturu suurendamiseks on ammendatud?

Kui kasutada samu vahendeid, mida kulutatakse sündimuse suurendamise peale, andekate inimeste Eestisse tagasitoomiseks, oleks tulemus palju parem. Kui tuhanded bussijuhid töötavad väljas, saadavad Helsingist raha koju, pole see tragöödia. Nende asemel tulekski hiinlased tööle võtta. Bussijuhti on võrdse palgaga Eestisse lihtsam tagasi tuua kui professorit, kellel on laboratoorium taga. Noorte õppimine välismaal võib mõjutada traagiliselt meie intellektuaalset bilanssi. Praegu liigume olukorra poole, kus väsinud bussijuhid tulevad ühel päeval tagasi pensionipõlve pidama, aga noored haritud inimesed jäävad parematele rohumaadele.

Mööblivabriku omanik ütleb, et tal ei ole tislerit. Kas peaksime intellektuaalide asemel hoopis tislereid ja elektrikuid koolitama?

Siis ma soovitan, et kutsugu Hiinast odav tisler. Probleem on selles, et ta tahab oma toodangut liiga odavalt müüa. Ta saaks tisleri lihtsalt, kui maksaks sama palju kui Soomes.

Ahv tuli ka puu otsast alla, et elada väiksema töö eest paremini. Selleks, et edukas olla, ei pea me tingimata konkreetset käegakatsutavat mutrikest või taburetti tootma. Peame tootma seda, mille juures kõige väiksema pingutusega saaks suurima tulu. Peaksime koolitama teadmiste müüjaid ega peaks koolitama neid teiste riikide jaoks nagu praegu.

Kui me kaupa ei tooda, mida me siis toodame?

Maailmas asub terve Aafrika manner, kus 90 protsenti on rahul sellega, et neil pole isegi katust pea kohal. Kuid kümnendik on valmis tootma asju eestlastest kümme korda väiksema palgaga, et vaid osta Benetoni särke.

Originaal artikkel -> http://www.arileht.ee/?artikkel=398727