Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

21. märts 2012

Kumb enne, eesmärk või eetika?

Kõne Riigikogus 21. märtsil 2012
Osaledes majanduskomisjoni istungil sattusin ma suhteliselt erakorralise hääletuse juurde. Nimelt kaks koalitsiooni erakonda hääletasid risti vastupidiselt. Mulle meeldib reformierakond. Aga minu väärtushinnangud on kohati kapitaalselt erinevad reformierakonna liikmete omadest. Ja käesoleva kõnega tahan ma jõuda selleni, et sellisel tasandil vastuolu tagab ideaalse koalitsiooni.

Mulle meeldib, et reformierakond võitleb liberaalsete väärtuste ja vaba ettevõtluse eest. Ma ise usun turumajanduse jõusse rohkem kui keskmine reformierakondlane. Ma usun, vastupidiselt mõnedele idealistidele, et ei ole head riigiettevõtlust. Aga minu vastuolud reformierakonnaga hakkavad sealt, kus asi puudutab kõrgemaid väärtusi. Ärge nüüd, sotsid, arvake, et läheb halamiseks, et eelarve müstifitseerimine on sõitnud üle töötutest jne. Ei, see tunnetus on sügavam ja see vastuolu tuli hästi välja just käesoleva seaduse menetlemisel.

Alustan näidetega kaugemalt.
Reformierakondlik peaminister on rõhutanud korduvalt, kuidas nende juhtpoliitikud ei vaja laste arvuga seotud tulumaksuvabastust, et vastavad vahendid tuleks suunata hoopis otsestele abivahenditele. Mina ka ei vaja. Ma isegi oleksin sellise eelise unustanud, kui peaminister seda mulle meelde ei tuletaks. Aga minu meelest me ei tohi selliselt arutada. Nimelt lastega seotud tulumaksuvabastus on eelkõige märk. Märk, et me hoolime lastest ja peredest. Ja me ei tohi muuta märki peenrahaks. Tõsi me võiksime arutada seda, kas seda märki ei saaks parandada. Toetuse vajajate küsimus on täiesti teine asi ja elementaarne on, et puuduses olevaid peresid tuleb toetada.

Siitsamast kõnepostist ütles reformierakondlasest valitsuse liige, et see on normaalne, et alkoholi reklaami võib televisioonis näidata öösel, kuna siis lapsed magavad. Minu jaoks ei ole küsimus, kas lapsed siidrireklaami näevad. Me peame tunnistama, et alkoholi reklaam on lihtsalt olemuslikult amoraalne, ebaeetiline olenemata sellest, kas lapsed magavad. Ja see kategooria on otsustamisel ühe taseme võrra tähtsam kui arutelu, kas lapsed seda näevad. Ma saan aru, et sellega me piirame ettevõtlust ja inimestel peab olema vabadus otsustada jne. Aga me ei tohi lubada mürkide reklaamimist. Ja see ongi minu jaoks piir, mis jookseb reformierakonna ja IRL vahel. Õhkõrn piir, aga kategooria võrra kõrgemal kui näiteks osade keskerakondlaste, et mitte öelda ninasarviklaste mõte lennata suudab. Miks just keskerakondlaste? Aga sinna kohe jõuame.

Nüüd siis analoogilisest arusaamade erinevusest käesoleva menetletava seaduse kontekstis. Rahandusministeerium soovib anda riigile kuuluvale hasartmängufirmale rohkem õigusi enda reklaamimiseks ja argumendiks tuuakse, et see aitab suurendada potentsiaalsete dividendide näol eelarve tulude poolt. Ma küsisin rahandusministeeriumi esindajalt, kas rahandusministeeriumi seisukoht on: „selleks, et suurendada riigi tulusid, ollakse valmis suurendama pahe reklaami? Vastake ei või jah!” Ministeeriumi esindaja ei tahtnud sellele otse vastata, küll aga vastasid minu küsimusele jaatavalt oma häältega järgnenud hääletamisel reformierakonna esindajad. Ma saan neist aru – see ongi reformierakonna poliitika: igal võimalusel suurendada eelarve tasakaalu nimel tulusid. Ma ei ütle, kas see on hea või halb. Mulle nende poliitika üldiselt meeldib … aga mitte alati. Mulle ei meeldi see siis, kui seda hakatakse tegema vastuolus minu eetiliste tõekspidamistega. Ja just siin on see veelahkme koht. See on põhjus, miks ma olen IRL-s.

Miks ma eelnevalt mainisin keskerakondlasi. Seepärast, et neil puudus ühtne seisukoht ja hääletamisel olid nad erinevatel seisukohtadel, lähtudes tooballuse ja laanetluse ideoloogilistest positsioonidest.

Hasartmäng tekitab sõltuvust, nagu tubakas, alkohol või muud ained, mille kahjulikkuses on ühiskond kokkuleppele jõudnud. Pole vahet, kas pahet kasutab kasumi teenimiseks riik, ettevõtja või kurjategija, see raha tekib suuresti inimese sõltuvuse arvelt. Nimesid nimetamata, hasartmänge mainides meenub enamusele meist mees, kes suure hulga avalik-õiguslikku raha hasartmängufirmade kasumiks viis. Kas käesolevast arutelust lähtudes oleks meie reformierakondlastel või rahandusministril hea meel, kui too mängur – või tema tulevased sõltuvuskaaslased – läbi meie ühise hasartmängufirma osagi pahe küüsi langenud rahast ühiskonnale dividendidena tagasi annaks?

Miks ma sellest räägin? Nimelt, meil on väga hea koalitsioon, kuna siin sees on just selline põhimõtteline vastuolu kahe erakonna vahel. Ühelt poolt totaalne liberaalsus ja teiselt poolt erinevast arusaamisest eetikanormidest lähtuv pidurdusmehhanism. Me oleme ühel meelel eelarve konservatiivsuse osas, aga me vaidleme kategooriates, kuhu opositsiooni erakonnad ei ulatu, või vähemalt osa nende liikmeid ei suuda nii kõrgele lennata.