Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

13. mai 2006

Linnaarendus, mis maitseb nagu kilud konjakiga

Tõnis Palts kirjutab, et vaidlus selle üle, kas Viru hotelli juurdeehitis ehk Viru poeg sobib või mitte, on maitse küsimus. Ent siiski on olemas hea maitse piir, millega avalikku linnaruumi kujundades arvestada tuleb.

Eelmisel kolmapäeval lugesin Londonis Tate Moderni seitsmenda korruse kohvikus äsja ostetud Alain de Bottoni raamatut «The Architecture of Happiness». Raamat oli sama fantastiline kui vaade, mis avaneb tolle kohviku aknast üle Thamesi jõe.

Muu hulgas kirjutab too autor, et halva arhitektuuri ebakindlus on eriti silmanähtav. Piisab, kui vaatame Londoni praeguste äärelinnade vanu kaarte ja näeme, et seal, kus tänapäeval võib imetleda miilide viisi reostatud vaadet, laius kunagi aakreid kauneid viljapuuaedu ja looduslikke heinamaid. Neid ette kujutades tuleb küsida, kas see oli seda väärt.

Tihti vabandatakse ebaesteetilist arhitektuuri piiratud rahastamisega. De Botton tuletab sellise väite peale meelde Šveitsi arhitekti Le Corbusier’ sarkastilist kommentaari väitele, et modernsel ajastul pidavat suurejoonelisi linnu rahalise piiratuse tõttu olema võimatu ehitada: «Kas tõesti siis meil ei ole võimalusi? Louis XIV sai hakkama kirkade ja labidatega.»

Mõnu ja maitse vaidlus

De Botton väidab, et meie kraanad, ekskavaatorid, tsemendi kiirkuivatajad ning keevitusmasinad ei luba meil süüdistada kedagi muud kui iseendi ebakompetentsust.

Tagasiteel lennukis lugesin aga kinnisvaraarendaja Indrek Toome artiklit «Argumentideta vaidlus teeb Viru poja sünni valusaks» (PM, 03.05). See üleminek oli kultuurišokk.

Indrek Toome heidab mulle ette, et peatasin Tallinna linnapeana Tammsaare parki kerkima plaanitud teise Viru torni. Et eksisin, eelistades avalikku huvi ärihuvidele.

Vaidlus Viru poja üle pole vaidlus ühe objekti üle. See on vaidlus musta ja valge jõu vahel, hea ja halva maitse üle. Arutlus maitsetuse piiridest.

Meil on vaja pretsedenti, kus valged jõud võidavad. Kui me võidame selle vaidluse, ei tule meil sõdida tulevikus Pirita teele kerkivate üksikute majade pärast. Siis ei tehta enam rannale sobimatut karbiküla. Siis viiakse ka sõjasadam õigesse asukohta linnapiiride taha, mitte Tallinna rannapromenaadi katkestama.

Maitse on tunnetuse asi ja siin ei saa objektiivsetele kriteeriumidele toetuda. Maitse ongi see, kuidas mingi asi inimestele tundub. Mõni asi tundub ilus, mõni inetu.

Sellegipoolest pole maitseküsimused suvalised. Kuigi maitse-eelistused avalduvad subjektiivselt, on olemas hea maitse kriteeriumid. Kui arhitektuurist rääkida, siis tänu nendele ongi olemas ilusad ja koledad hooned, meeldivad ja ebameeldivad linnakooslused.

Olla Viru poja küsimuses poolt või vastu on tõepoolest maitse asi. Kuid metafüüsiline mustast klaasist odav klotser helevalge klassikalise kiviplaatidega kaetud Viru hotelli kõrval viitab väga halvale maitsele. Minu maitse järgi.

Linnaruumi lammutamine

Maitse üle võib vaielda. Eriti kui arendaja eesmärk on isikliku kasu eesmärgil veelgi enam Soome alkoholituriste Eestisse tuua. Võiks ju küsida, kas Tallinna linnaruumi areng on allutatud keskmise soome joodiku maitsele.

Nagu eespool näha, oleme oma võitluses eesmärgi saavutamise nimel valmis minema üle hea maitse piiride. Maitse puhul ei ole universaalset tõde. Piir käib üldjuhul mööda rahvuste ja kultuuride piire.

Mina ütlen, et keset Moskva jõge üles pandud 80 meetrit kõrge Peeter Esimese skulptuur ei sobi sinna kohe mitte üks raas. Moskva linnapea Jüri Lužkovi arvates on see väga maitsekas. Venelastele on ilus palju üksikuid kirevaid asju kõrvuti. Läänelik, eriti aga põhjapoolne kultuur vaatab asju eelkõige üksteisega sobivuse seisukohalt.

Viru hotelli üldkontseptsioon on arhitektuuriklassika. Kaks vertikaalset sammast ja horisontaalne ehitis Estonia suunas moodustavad kaks eraldi seisvat suurt pinda. Selliste lõikuvate pindade näiteks tuuakse alati ÜRO peahoonet.

Viru hotell on praegu veel vaadeldav Viru väljakult ja Tammsaare pargist nii, nagu arhitektid Sepmann ja Port selle kunagi kujundasid. See on maitse asi, kas selline teos peab olema vaadeldav või mitte. Minu maitse järgi peab.

Kuid «arendustegevuse» tagajärjel võib linlane kaotada ühe Tallinna esindusparkidest. Maitse asi, kas kivimürakad, mis on ehitatud otse pargi piirile, on pargi ruumis või ei ole. Kui park ümbritseda mööda piiri kõrghoonetega, siis ei ole ju tegemist enam pargi, vaid sisehooviga. Usun, et selline sisehoov pole rohelise pealinna elanike maitse järgi.

Austus endiste loojate vastu

Tammsaare park kuulub vanalinna ümbritseva kaitsetsooni hulka. Kogu bastionivöö peaks olema võimalikult roheline ja inimsõbralik. Selles suhtes pean tunnustama UNESCO eksperdi Giorgio Piccinato head maitset. Võistluses Euroopa pealinnadega on vanalinn ja seda ümbritsev bastioniring meie trump.

Asi pole ainult ajaloo säilitamises – visioon Viru väljakust näeb näiteks ette, et Viru hotelli kõrvalt, just Viru poja trajektooril, võiks asuda ühendustee Maakri tornide ja Rotermanni kvartali vahel. Viru poeg lõikaks selle tee läbi.

Niisiis räägime ka sellest, kuidas uus pulseeriv ja atraktiivne uusarendus Rotermanni kvartalis ühendada tornidega senises aktiivseimas piirkonnas ehk Härjapea jõe orus, Maakri kvartalis.

Teistpidi on Rotermanni-Maakri ühendus potentsiaalne algus Maakri ja mereäärse ala ühendusele. Siia on kujunemas Tallinna ainus selge linnaehituslik telg.

Küsimus on aga terviku nägemises – millist linnaruumi tahame. Seegi on terviknägemine, kui uus raehoone tuleb nii-öelda uuele linna teljele. Ka sümbolid on tähtsad.

Eraldi teema on vägivald teiste loojate teoste suhtes. See on lisaks maitsele ka kultuuri ja kultuurituse küsimus. Kas keegi on küsinud endistelt Viru hotelli arhitektidelt luba askeldada nende loomingu kallal?

Heino Sepmannilt seda enam küsida ei saa, küll aga on hoone teine arhitekt Mart Port avaldanud oma selget vastuseisu praegustele arengutele. Küsimus on üldisemas kultuuris. Vägivald omaaegsete tähtteoste suhtes kutsub esile ka venuliku kultuuriavalikkuse praeguste «arendajate» suhtes.

Kahtlemata kuulub hea maitse ja hea euroopaliku tava hulka eelnevate põlvede loomingu austamine. Vaja on leida konsensus. Ka see on maitse asi.

Vigade eest tuleb maksta

Linnas tehakse palju otsuseid. Nende sisse lipsab ikka ka valesid. Viru poja detailplaneering 1999. aastast on vale otsus. Linnavõim peab esindama avalikku huvi. Kui teha otsuseid, mis ei ole kooskõlas avaliku huviga, on eksimise tõenäosus väga suur. Kui on eksitud, tuleb vastutada ja eksimuse eest maksta. See on hea maitse saavutamise valus pool.

Ettevõtjal on «õigustatud ootus». Vähemalt ettevõtja arvates õigustatud. Kui see küsimus oleks minu lahendada, räägiksin läbi arendajatega ja maksaksin neile kinni tehtud kulutused koos intressidega. Igal juhul mitte sentigi rohkem.

Linna arengut suunates ja munitsipaalüksust juhtides väljendub hea maitse visioonikeskses arendustegevuses. Et oleks arusaam linna olemusest, vajadustest, asukoha eelistest ja vajadustest, kultuuriruumist.

Avalikust huvist lähtumine linnaruumi kujundades on rohkem kui maitse asi. Maitsetus on lähtuda üksikute huvist või keelduda targemaks saamast. Kunagi tehtud viga linna ruumi suhtes jääbki veaks ja seda ei muuda maitsekaks ühegi juriidilise vaidlusega.

Kokkuvõttes ütleb Alain de Botton, et võlgneme meeletutele väljadele selle, et meie ehitised ei jääks alaväärsemaks kui see süütu maa, mille nad on asendanud. Võlgneme selle ussidele, putukatele ja puudele, et majad, millega me nad katame, seisavad alati kui lubadused kõrgeimast ning intelligentseimast õnnest.

Loe artiklit Postimehest