Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

23. jaanuar 2013

Maksusüsteem tervikuna peab ergutama riigi efektiivsust

Meie tänane maksudebatt keskendub eranditult leiutamisele, kust ja kelle käest võtta ja kemplustele mida selle rahaga teha: kas maksta rohkem arstidele, õpetajatele, kultuuritöötajatele, politseinikele või ehitada uusi hiigelristmikke ja supermuuseume. Puudub arutelu, kuidas üks või teine maksumäär mõjutab ühiskonda tervikuna ja kõige tähtsam – kuidas see mõjutab Eesti konkurentsivõimet maailmas ning tulenevalt Eesti inimeste elu pikas perspektiivis. Ideed, kuidas ja kellelt saaks eelarvesse kiiresti raha juurde võtta, on omased populistlikele poliitikutele mitte ainult Eestis vaid ka näiteks Prantsusmaal.

Miks populistlikele? Sest kiiresti saab maksuraha juurde võtta ainult valijate vähemuselt ja nii hangitud vahenditega on tõepoolest võimalik teatud probleeme ühiskonnas lühiajaliselt, näiteks ühe valimisperioodi mõõtkavas ka leevendada või edasi lükata. Seega on niisuguste ettepanekute puhul idee välja pakkunud poliitiku valimisedu ehk enda isiklik hüve tagatud. Kogu rahvale ja pikas perspektiivis võib selliste ettepanekute elluviimine mõjuda täpselt vastupidiselt. Näiteid on meie kodu-Euroopas küllaga.

Seepärast ärme arutle ainult kust võtta, vaid mõtleme, kuidas rohkem laekuks, kuidas maksupoliitika aitaks ajada Eesti Asja. Kui Eesti on efektiivne, siis meil on ka kultuuri, turvalisuse ja sotsiaaltoe tarbeks rohkem vahendeid. Mitte ainult järgmisel aastal, vaid ka järgmisele põlvkonnale. Peale populistlike „võtame neilt kellelt on võtta” arutelude seisneb teine probleem üksikute ettepanekute väljarebimises kogupildist. Nii võib mõnigi idee eraldiseisvana tunduda täitsa tore. Kuid tervikut nägemata sarnanevad niisugused ettepanekud pimedate vaidlusega elevandi olemuse üle – pärast seda, kui üks on kompinud looma lonti, teine kõrva ja kolmas jalga. Maksundus ja riigi eelarvepoliitika peaksid olema üks terviklik kontseptsioon, mis suunatud Eesti Asja ajamisele. Seepärast alustame algusest.

Maksukukeaabits

Otsesed ja kaudsed maksud. Kaudsed maksud (käibemaks, aktsiis) maksustavad tarbimist, mõjudes seda piiravalt. Otsesed maksud (tulumaks, sotsiaalmaks) maksustavad töötegemise tulemit, pärssides töötamise indu. Et inimesed poleks tarbimise, vaid töö ja efektiivsuse lainel, peaks riigimehe eesmärk olema suurendada kaudseid ja vähendada otseseid makse.

Käibemaks on tarbimise maks ning viimane kriis oli tarbimise kriis. Kui oleksime jõudnud paar aastat enne kriisi käibemaksu mõne protsendipunkti võrra tõsta, oleks see kindlasti vähendanud kriisi sügavust.

Aktsiisid peaksid piirama eelkõige teatud tüüpi, näiteks tervist või keskkonda kahjustavat tarbimist. Elektriaktsiis on energiakokkuhoiule kaasa aitav maks: kes rohkem energiat tarbib, maksab ka rohkem ning raha läheb riigieelarvesse meie ühiste asjade lahendamiseks.

Ettevõtte tulumaks on ettevõtja äritegevuse efektiivsuse maksustamine. Selle sisse seadmine tähendaks Eesti majanduse ebaefektiivsemaks muutmist. Seda võivad soovida vaid sabotöörid ja sotsialistid.

Sotsiaalmaks mõjub makromajanduslikult sarnaselt tulumaksuga. Võiks tõsiselt kaaluda selle arvestamise ja maksmise viimist tööandjalt töövõtjale. See annaks kodanikule kui maksude lõpptarbijale ka parema tunnetuse, kui palju ta maksab ja mille eest.

Varamaks. Enamuse jõukate vara on ülekaalukalt aktsiates, seega investeeritud tootmisse. Kas keegi tahab seda tõesti maksustada? Ka kinnisvara on üldjuhul tootmisvahend, miks seda maksustada? Kui, siis võiks ju maksustada kuskil kasutult seisvat kinnisvara, aga eks ta ole ju ka maamaksu kaudu juba maksustatud.

Maksud laekuvad riigieelarvesse, eelarve alusel jagatakse maksuraha ümber. Riigieelarve on solidaarsuse kanal, rohkem maksavad jõukamad, suuremad saajad on vähemkindlustatud kodanikud. Kui võrrelda näiteks 500 eurot palka saavat ja 1000 eurot saavat maksumaksjat, siis 1000 eurot saav inimene maksab riigieelarvesse (arvestades ka kaudseid makse) vähemalt 4 korda rohkem. Samal ajal tarbib ta teenust eelarvest oluliselt vähem kui 500-eurose palga saaja. Nii see peabki olema, kohatu on vaid väita, et suurepalgalised peaksid veel rohkem maksma. Kui palju veel rohkem, kui juba makstakse 5-10 korda rohkem võrreldes saadava teenusega?

Mida maksud tegelikult mõjutavad?

Eraisiku tulumaks on töötaja efektiivsuse maksustamine, karistamine hea töö eest. Turumajanduses on palk tööpanusega otseselt seotud, mida rohkem ja efektiivsemalt töötad, seda kõrgemat palka saad. Palgamakse tõstes maksustame inimese soovi rohkem ja paremini töötada. Seega tulumaksu tuleb igal juhul vähendada. Reformierakondlik tulumaksumäära vähendamine on eelkõige maksukoormuse nihutamine suuremapalgalistelt väiksemapalgaliste poole. Jumal tänatud, see pole ainus tee tulumaksu vähendamiseks.

Alla 500 euro kuus ei ole tulu. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine vähendab samuti tulumaksu, aga mõjub positiivselt rohkem väiksemapalgalistele. Sümboolselt võiks viia esialgu tulumaksuvaba miinimumi tasemele, kust algab äraelamiseks hädavajalik palk, näiteks 500 euroni. Alla selle võiksime poliitikutena häbeneda palka tuluks nimetada. Selleni võiks jõuda järgnevatel aastatel, tõstes igal aastal miinimumi 100 euro võrra. Hiljem peaks miinimumi igal aastal suurendama 50 euro võrra. Kuni selleni, et maksustataks ainult nii kõrget tulu, mis ei tundu olevat enam palk – üle 5000 euro kuus näiteks.

Astmeline tulumaks on samm kommunistide põhimõtte poole - igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi. Ehk võtame neilt veel rohkem ära, kes ikka veel hästi töötavad. Selle propageerimine nõuab punaterroristist revolutsionääri ajuehitust. Kõik tänased ettepanekud tahavad maksustada palgatöötajaid ja just tärkavat keskklassi. Kui tulumaksuvaba miinimum tõsta 5000 euroni kuus, siis vast võiks üldse sellest rääkima hakata. See olekski aste, sest madalamapalgaliste tulumaksumäär oleks lihtsalt 0.

Ettevõtte tulumaksust rääkides peame kõigepealt selgeks tegema, mida või keda soovitakse maksustada. Kas keegi on näinud elus ettevõtet? Mina ei ole! On olemas ettevõtte kaubamärk, raamatupidamine, vara jne. Aga need kõik kuuluvad lõpuks ettevõtjale või ettevõtjatele, inimestele. Ettevõtet kui iseseisvat olevust ei ole olemas. Ettevõtte kasum konkreetsel aastal on ettevõtjate vara suurenemine selsamal aastal. Seega soovitatakse maksustada ettevõtjaid. See on täiesti kohatu olukorras, kus meil ettevõtlusega tegelejate osakaal on ühiskonnas pretsedenditult madal. Ettevõtte kasum näitab üldjoontes selle omanike oskust korraldada ettevõtmist efektiivselt. Ettevõtte kasumi maksustamine tähendab sisuliselt ettevõtte efektiivsuse maksustamist. Ettevõtjad on globaalses konkurentsis. Et enamus riike maksustab ettevõtjaid rohkem, annab meie ettevõtetele konkurentsieelise. Lühinägelik, et mitte öelda rumal oleks selle eelise likvideerimine.

Iga ettevõtja peamine soov, edasiviiv jõud on oma vara suurendamine. See ei tähenda teenitud vara isiklikku tarbimisse võtmist, head elu. Üldjuhul tähendab see vara uuesti tööle panemist. Kui mõned ettevõtjad, sealjuures ka panga omanikud, investeerivad kasumi väljapoole Eestit, siis on see omanike vara omanike heaks tööle panemine väljaspool Eestit. Täiesti ülekohtune oleks selle maksustamine.

Tihti argumenteeritakse ettevõtte tulumaksu vastu, et see teeb maksukorjamise raskemaks ja vähendab välisinvesteeringuid. Õiged argumendid, aga teisejärgulised. Paradigma muutuks seepärast, et eesti ettevõtluse rahastamine läheks lihtsalt raskemaks, see tähendab kallimaks ja see mõjuks negatiivselt nende ekspordipotentsiaalile. Nii lihtne see ongi. Kokkuvõttes, et meil ei ole ettevõtte tulumaksu, on meie ettevõtluse eelis, mille eest tuleb võidelda EUs kui ka kohalike kahjurite vastu. See on meie tõeline toimiv Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Käibemaks on rikaste maks. Väidetakse, et käibemaksu tõstmine on valusam vähemkindlustatud inimestele. Tegelikult on see õige vaid siis kui vaadata maksu lahus maksude ümberjagamise mehhanismist – riigieelarvest. Riigieelarve olemus on jagada vahendeid ümber kindlustatumatelt vähemkindlustatutele. Käibemaksu maksavad enamkindlustatud kordades rohkem kui vähemkindlustatud. Käibemaksu tõstmisel hakkavad rohkem maksma jõukamad inimesed. Aga kindlasti tuleb käibemaksu tõstmisel olla ettevaatlik – jälgida, et eelnimetatud ümberjagamine kompenseeriks kaupade hinna tõusu. Tuleb teha ka otseseid leevendavaid samme, näiteks tõsta toimetuleku piiri, osa hädavajalikke kulusid nagu näiteks arsti visiiditasu lugeda sinna sisse jne.

Palju põnevust on tekitanud nn „sotsiaalmaksu lae” kehtestamine. Seda põhjendatakse sooviga tuua Eestisse kõrgemapalgalisemaid töötajaid. See tähendaks, et teatud palgast alates ei tasuta enam riigile sotsiaalmaksu, vaid raha jääb puhtalt töötajale kätte. Kindlasti oleks sel positiivne mõju kõrgepalgaliste kohal hoidmiseks ja kohale meelitamiseks. Aga mosaiiki ei saa imetleda, surudes nina vaid vastu ühte ilusat värvilist klaasikildu. Olemuselt pakutakse välja solidaarsuse vähendamist ühiskonnas. Seda teed jätkates jõuame mõttelaadini, et las maksavad ainult need, kes teenuseid tarbivad. Õiglane, aga riigi ülalpidamise seisukohalt absurdne. Selle üle arutamine olukorras, kus riigi kõige populaarsem erakond tahab kehtestada täpselt vastupidise mõjuga maksu – astmelist tulumaksu – on ajaraiskamine. Kokkuvõttes võiks tööjõu maksude puhul lihtsalt rahulikult jätkata tööjõu maksude vähendamist ja seda tulumaksuvaba miinimumi tõstmise kaudu.

Kust siis raha saada riigieelarvesse?

Maksude tõstmisest – eriti otseste maksude osas – tekib ainult negatiivne mõju efektiivsusele ja konkurentsivõimele, seega ka meie heaolule. Et meie inimesed ei lahkuks, tuleb otseseid makse ainult langetada. Mida siis teha, et eelarves põletavate probleemide lahendamiseks vahendeid oleks?

Esiteks peab valitsussektor töötama selle nimel, et eraettevõtted saaksid olla efektiivsemad. Siis suurenevad palgad, inimesed tarbivad rohkem, ka makse laekub rohkem. Selle asemel, et Tallinnas liiklusummikuid konstrueerida võiks odavat populaarsust otsiv linnapea ehitada lasteaedu kodude lähedale, see tõstaks oluliselt Eesti ettevõtluse efektiivsust. Või arusaamatu nurisemine Estonian Airi küsimuses. Et meie riik oleks tõhus, tulebki leida võimalus Estonian Airile 20 miljonit eurot aastas peale maksta. Jõudu ministrile lahenduste leidmisel.

Teiseks tuleb avalik sektor muuta efektiivsemaks: koolivõrk, haiglatevõrk, regionaalreform. Kui mulgimaal on paarikümne kilomeetri sees 5 hingitsevat gümnaasiumi ja see probleem ise ei lahene, siis regionaalminister ja haridusminister peavad võtma vastutuse, leidma endas mehisust tuua riigikokku tervikliku koolivõrgu kava ja see jama seaduse jõul lõpetada. Tänu arstide streigile on haiglavõrk vist muutumas, loodame. Ansip peab lõpetama oma demagoogia väikeste valdade kaitsmise osas ja haldusterritoriaalne reform tuleb teha seaduse jõul.

Kolmandaks tuleb lõpetada raiskamine. Piinlik on sõita Tallinnast Tartusse ja vaadata kümneid miljoneid maksnud mõttetuid viadukte ning kaubelda samal ajal õpetajatele eelarvesse 3 miljoni euro lisamise üle. Inimesed, kes on pakkunud poliitikutele välja nende ehituste mõttekuse, ilmselt istuvad oma soojadel ametniketoolidel edasi. Kui kaua võib? Kui kaua valitud poliitikud tantsivad oma ministeeriumi ametnikega raha raiskamise kamaaruskat? Paarituhande eurose suusareisi pärast lendavad karvad ja pead, 100 miljonilise raiskamise puhul ei pilguta ametnikud isegi silma kui nende käest selle kohta aru pärida, olen kontrollinud! Küsimus ei ole mitte konkreetses karistamises vaid selles, et kui ei reageerita, siis leiame viie aasta pärast Eestimaal jällegi mingid õhulossid, mille ametnikud on poliitikutele ette söötnud. Kõige hullem on, et selgelt üledimensioneeritud Eesti Rahva Muuseumi näol jätkub kultuuritöötajate palgaraha äraviskamine isegi täna. Kultuuritöötajate palga tõstmine oleks investeering Eesti kestvusse.

Neljandaks. Tuleb jätkata kaudsete maksude tõstmist. Aga seda nii, et üldine maksukoormus kindlalt langeks.

Viiendaks, kui punktidest 1 kuni 4 jääb puudu, tuleb tähtsate investeeringute, mis tõstatavad ettevõtete ja kogu ühiskonna toimimiseks vajalikku efektiivsust, võtta laenu. Isegi haridustöötajate palkade tõusuks võetav laen võib olla investeering võrreldes näiteks juba sisuliselt laenuraha eest ehitatud mõttetu Koidula piirijaamaga, mis – uskuge või mitte – tõstab transiidi hindu 8%! Euroopa abipakettidega liitumine tõstis meie laenukoormust 8 %-lt SKP suhtes 12 %-ni ehk 4 protsendipunkti. Poole teeni väljaehitatud mitte kuskile viiva Tallinn Haapsalu raudtee liini lõpuni ehitamine ja kogu Läänemaa elavdamine tõstaks laenukoormust vaid 0.3 protsendipunkti.