Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

6. oktoober 2005

Mõtteid volikogulastele viimasel päeval

Täna istub Tallinna volikogu seekordne koosseis viimast korda koos. Pärast pakub Vitsut sellele rahvaesindajate koosseisule viimast korda Tallinna maksumaksjate poolt tasutud veini ja võileibu. Istungi avab aga linnapea kõne. Mõtlesin kaua, mida sellele seltskonnale hüvastijätuks öelda.

See volikogu koosseis oli väga huvitav. Kõigepealt, selle koosseisu ajal täitus Tallinnas 100 aastat eestikeelset linnajuhtimist. Kuid kõige olulisem on, et selle volikogu valimistel 2002 aastal ütles Tallinna valija Res Publicat usaldades, et soovib uut poliitikat. Täna näeme, kui aktuaalne meie tookordne lubadus oli. Kohukeste, kepikõnni ja Keila-joa taustal tundub, et uut poliitikat on jätkuvalt väga vaja.

Mõtlesin kaua, aga lõpuks sai selline jutt.

Lugupeetud volikogu!

Paljud Teist jäävad siia saali ka pärast valimisi. Loodan, et minagi jätkan oma karjääri peale 16ndat oktoobrit just siit.

 

Meil tuleb ilmselt vähemalt kolmenädalane järelemõtlemise aeg. Kuidas edasi?
Täna tahan Teile rääkida tähtsast ja vähemtähtsast. Linnajuhtimisel on oluline need asjad eristada.

Minu eeskuju, New York´i endine linnapea Rudolph Giuliani on oma raamatus “Leadership ” kirjutanud terve peatüki –Tähtsad asjad kõigepealt. Mina käitun just nii. Ausalt.

Maailma linnaarenduse gurud on jõudnud üksmeelele, et linna konkurentsivõime tagab peamiselt loominguliste inimeste kõrge kontsentratsioon. Ei ole mõtet leiutada jalgratast. Meiegi peaksime tulevikus kõigis otsustes sellest lähtuma. Kuidas luua keskkonda, et meil oleks maksimaalselt palju loominguliselt mõtlevaid inimesi. See protsess hõlmab nii oma loominguliste eeldustega inimestele kõigi arenguvõimaluste andmist, kui ka väljast nende juurde meelitamist.

Linna eelarve on piiratud. Me peame tegema alati otsuseid. Seega peame tegema otsuseid, mis eelistavad tarku inimesi keskpärastele nii palju kui see on võimalik. Mitte igal juhul vastupidiselt. Kõige rumalam on loosung igaühele midagi. See on kommunistlik loosung. Eilses teledebatis uhkeldas härra Mikser, et ta ei ole pidanud NLKP ajalugu õppima. Asjata uhkeldas. Vaenlast peab tundma, ainult siis saame teda võita. Kui ta oleks seda õppinud ülikoolis, siis sotsiaal-demokraadid ei tuleks ehk välja nii rumalate loosungitega.

Aga asja juurde tagasi. Nagu öeldud, Tallinna tuleviku tagavad loomingulised inimesed. Skype-poisid on loomingulised inimesed. Ma küsin Teie käest, kas Skype poiste sugused poisid tulevad siia selle pärast, kui me anname pensionäridele veel 200 krooni või sellepärast, kui nad teavad, et siin antakse lastele tasuta arvuteid, et siin on igas kodus internet, et siin on järelkasvu oodata?

Kas meil on oodata rohkem haritlasi, rohkem kultuuriimesid kui me anname ilma konkursita ära võileiva hinna eest meditsiini asutuse või siis kui remondime järgnevatel aastatel igal aastal 10 kooli!

Kas meil on rohkem loomingulisi särasilmseid üliõpilasi siis, kui anname veel täiendavalt 0,5 miljonit krooni üliõpilasmaja remondiks või siis, kui kandime läbi reklaamibüroo sama suure summa välja oma erakonna reklaamikampaania läbiviimiseks.

Ja nii edasi. Teeme vahet olulise ja mitteolulise, valge ja musta vahel. Valge ja must on olemas mitte ainult muinasjuttudes.

Jutt pooltoonidest on nende inimeste jutt, kes püüavad igal võimalusel kuskilt näpata. Osasid inimesi lausa seob omadus luua partei selle tunnuse järgi. Tahtmatult tekkis seos linnas ilutsevate K-de ja sõna kleptomaania vahel.
Ma soovin Teile:
1. tähtsad asjad kõigepealt
2. ausat linna valitsemist