Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

9. juuli 2005

Murelikud mõtted Fahle majast

Kohtusin Tselluloosi maja arendaja Kogeri ja naaberkrundi omaniku Kilgiga. Mehed rääkisid oma tulevikuplaanidest ja soovidest kvartali arendamisel.

Fahle maja juurdeehituse projekt iseenesest on huvitav arhitektuuriline teos. Kuid samas on piirkonna näol tegemist Tallinna visiitkaardiga kõigile Tartu maanteelt ning lennujaamast tulijatele. Minu mure on, et piirkond areneks tervikuna. Et see torn ei jääks sinna piirkonda üksi, muidu näeb Tallinna panoraam ka Tartu maantee poolt vaadates välja nagu ühe hambaga naeratus. Kui aga ümbruskonda tuleks mitu omavahel kokku sobivat hoonet, ei ole 14-15 korruseline kõrgus seal mingi probleem.

Tselluloositehase hoone on kultuuriministri käskkirjaga tunnistatud kinnismälestiseks, nii et seda lammutada ei tohi. Tselluloositehase piirkonnast tervikuna võiks saada huvitav kvartal, kus kohtuvad vana ja uus. Praegu on seal välja kujunemata miljöö ning sinna saab sobitada erinevaid arhitektuurilisi lahendusi. Samas on detailplaneeringuga antud ning juba ka olemas kindlad vertikaalsed mahud. Fahle maja projektis on hästi sobitatud vana paekiviehitus ja uus klaasfassaad. Aga mure on, kas teised mehed ikka ehitavad Fahle majaga sobivad hooned, nagu nad täna lubavad. Eks aeg näitab.

Linnaplaneerimislikesse ämbritesse on väga lihtne astuda, kuid neid parandada on praktiliselt võimatu. Näiteks Pariisis 1973. aastal ehitatud 59 korrusegaMontparnasse Torni valmimise järel leiti, et see on hirmus. Pariisi linnavalitsus keelas edaspidiseks selliste linnakeskkonda sobimatute hoonete ehitamise. Kusjuures erinevalt Eiffeli tornist ei ole prantslased Montparnasse torni ka hiljem päriselt omaks võtnud.