Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

17. august 2005

Õiged vaated ehituskunstis, Mark!

Mark Soosaar kirjutas Postimehes kolumni linnaplaneerimisest. Tema arvates on ka arhitektidel võimalik meie linnaruumi arengusse sekkuda, kui oma põhimõtteid tellija ees piisavalt kaitstaks. Samas küsib Soosaar, kas mina linnapeana ikka jaksan oma põhimõtete eest seista, kui mind nõustaks mõni tõeline urbanistikaspetsialist.

Väga õige, Mark! Too mulle selline urbanistikakorüfee ja ma panen ta pealinna planeerijate iga sammu jälgima! Tegelikult olen juba praegu oma linnaplaneerimisalaseid samme paljude erinevate autoriteetsete spetsialistidega konsulteerinud. Nii et otsused, mida tallinlased tervitavad, pole Paltsu ainuisikulised arvamused, vaid mitmete pädevate inimeste konsensuslikud seisukohad.

Allpool on toodud ka kogu Mark Soosaare arvamus:

Rahvuslikud vaated ehituskunstis

Kesksuvises Postimehes küsis Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodres imestunult, et kes küll planeerib meie riigi pealinna (PM 22.07). Nagu poleks see avalik saladus, et otsustajaks on tengelpung, mille rauad asuvad võimuerakondi rahastavate huvigruppide peos.

Tahaks meelde tuletada, et mitte ainult tallinlastel, vaid ka provintsilinnade elanikel hüppab kops üle maksa, kui avalikule plaažile kerkib kortermaja või kui erahuvi mõnel muul moel surub põlvili avaliku huvi.

Nii Kuresaares kui Pärnus, nii Viljandis kui Tartus näeme olukordi, kus hoonestus kerkib vastupidiselt headele linnaehitustavadele. Üks rahvuslik vaade teise järel kaob silmapiirilt. Pean silmas eriti mäenõlvadelt laskuvat, rahvuslikele maamärkidele ja veekogudele lähenevat ehitustegevust.

Kuna veeäärsed krundid on kallimad, siis neid suudavad peaasjalikult omandada kinnisvarafirmad. Lihtsaim viis kiiresti kasumit lõigata on ehitada suur kortermaja. Kasumijahil ei lööda risti ühegi rahvusliku vaate või linna sümboliks kujunenud fassaadi hävitamisel. Milliseid tundeid tekitab tartlastes Vanemuise terrassilt Emajõele avanenud vaate hiigelkaubamajaga kinniehitamine?

Milline äng on nende kuressaarlaste hinges, kelle villade merevaated suleti ilmetute tervisekeskustega? Kas vaadet vanalinnale Tallinna sadamast ootab ees sama saatus, nagu on juhtunud vaatega Lasnamäelt? Julgeksin võrrelda sellist linnaplaneerimist mafioosode käitumisega teatris, kes, ostnud kallima pileti esiritta, seisavad seal püsti.

Kus on arhitektid?

Kus on siis lugupeetud eesti arhitektid? Kus on Arnold Matteuse ja Olev Siinmaa järglased, kes võiksid kuulata ja peaksid kuulama eelkäijate sõnumit harmoonilisest linnaehitusest täiusliku inimese jaoks? Kas nad ei karda kohtupäeva, mil Peetruse juures tuleb vastata küsimusele: miks arukate linnaehitajate pärandit millekski ei peetud?

Kas Siinmaa peab uskuma Pärnu Tervise Paradiisi autorit Raivo Puuseppa, kes olevat tellijale selgitanud, et Pärnu randa ei sobi kaheksakordne tervisekeskus? Usun Siinmaad küsivat: kui Puusepa valulävi ei lubanud üle kuue korruse projekteerida, siis miks ta ikkagi lõpuks allus tellija soovidele? Kas hirmust, et mõni teine arhitekt, kellele raha on ainsaks jumalaks, töö ikkagi ära teeb?

Või Emil Urbeli juhtum Pärnu Rannaparki kavandatava 160–200 korteriga apartment-hotelliga? Iseenesest on see ju uhke projekt, ühe 20. sajandi tähtsaima ehituskunstniku Le Corbusier’ vaimust kantud viiekorruseline neofunk-elamu, mis rikastab tõenäoliselt eesti arhitektuurilugu.

Tellija – Soome kinnisvarafirma YIT – aga ilmselt ei tunneta Pärnu traditsioone ega austa linnarahva tundeid. Suuremahuline hoone lihtsalt sulgeks suure osa avalikust pargist ning kataks kinni villadest avaneva vaate merele. Samas on kahju, kui Urbeli looming paberile jääb. Teos võiks olla kas Pärnu rannaala pikendusel näiteks Mai linnaosas või hoopis Tallinnas Lasnamäe veerul.

Kõrgel kohal arhitekt

Millisest otsast alustada kodumaise linnaplaneerimise väljatoomist kaosest? Kas ehk aitaks linnaarhitekti institutsiooni loomine? Kui tõsta linnaarhitekt omavalitsuse hierarhias hoopis kõrgemale, lausa linnapea kõrvale?

Ja et saada appi suurte kogemustega urbaniste, siis kas ei tasuks mõelda linnaarhitekti otsimisele rahvusvahelise konkursi kaudu? Hollandist, Taanist, Soomest leiaks selle valdkonna väljapaistvaid spetsialiste. Idee eeldab valmisolekut maksta linnarhitektile linnapeast kõrgemat palka.

Kas aga Tõnis Palts, kellel päris õiged seisukohad avaliku ruumi kaitsmisel, suudaks taluda enda kõrval targemat spetsialisti? Tõelist urbanismi professionaali, kes tunneb linnade arengu seaduspärasusi ja valdab lisaks mahulisele ka logistilist, sotsiaalset, kultuurilist, ökoloogilist, visuaalset planeerimist?

Meil Eestis pole kahjuks siiani vastavaid spetsialiste koolitatud. Hiljuti käivitati abiks Ida-Euroopale vastav magistriõpe neljas ülikoolis – Delftis, Leuvenis, Barcelonas, Veneetsias. Muide, viimane neist on ka Tallinna ammune sõpruslinn.

Terviklik pilt

Arvan, et Eesti arhitektuuripoliitika ja -kriitika õnnetus on suurematest struktuuridest möödavaatamine ja põhiprintsiipide laialivalguvus. Arvukalt ilmub artikleid, mis ülistavad ühe või teise autori loomingut, just nagu asuksid need tühjuses. Asjaliku kriitika puudumine ei aita meid edasi.

On aeg tõele näkku vaadata ja tunnistada, et pärnakaid häirivad vanalinna kerkinud uusehitused, mis mitte üheski elemendis ei haaku ajaloolise hoonestusega, et viljandlasi teevad rahutuks plekkmajad peatänaval, et tallinlased on õnnetud linnasüdame kaosesse pööranud Viru keskuse pärast.

Tavakodanikku ei rahusta arhitektuuriloolaste õigustused, et ehitatud keskkond peegeldabki ajastu mentaliteeti ning jääb sõnumiks järeltulevatele põlvedele.

Täiuslikkuse poole püüdlev inimene tahab, et uusehitused moodustaksid harmoonilise terviku juba eksisteeriva maailmaga.

Arvan, et eesti arhitektide noorel põlvkonnal on aeg selg sirgu ajada ning öelda selgelt välja euroopalik põhimõte, et uushoonestus peab sobima ajaloolisse miljöösse nii mahult, materjalide kasutuselt kui ka kujunduselt. Arhitekti ego ja tellija rahakott ei tohi istuda pähe ülejäänud ühiskonnale.

Eesti peab hiljemalt 2006. aastaks viima riigihangete seaduse kooskõlla europarlamendi uue avalike hangete direktiiviga, kus ehituste puhul tuleb lisaks maksumusele hinnata ka projekti sobivust varem ehitatud keskkonda ning arhitektuurset väärtust.

Tahaks loota, et selle dokumendi arutamine riigikogus ei möödu nii formaalselt, nagu on juhtunud paljude teiste Euroopa Liidu seadustega kooskõlastamiseks parlamenti saadetud eelnõudega.

Rahvuslikud vaated on ka rahvuslikud aated.

Loe arvamust Postimehest