Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

22. september 2005

Peaministri praalimine ohustab tallinlaste turvalisust

Peaminister Ansipi mõtlematu suurustamine Iraagi teemal on suurendanud Tallinna terroririski mitmekordseks. Just mitmekordseks, kuna seni kaduvväikesena püsinud näitajat on kerge kordistada. Terrorirünnaku oht Tallinnas on tänu Ansipile muutunud reaalseks.

Peaministri pühapäevane Iraagi visiit ning eriti tema Bagdadis ööbimise bravuurikas reklaamimine said võimsa ülemaailmse meediakajastuse. Küllap tänu ameeriklastele, kelle abiga kogu visiit teoks sai. Kõrgeim riigijuht, kes Iraagis ööbinud on – kõlav, kuid kahtlane kuulsus. Kogu maailm sai veelkord signaali, justkui oleks eestlased Iraagi sõja innukamad toetajad kui USA ise. Et selline arvamus üldlevinud on, kinnitab ka nädalavahetuse Guardian . Vaevalt leidub maailmas enam inimest, kes ei teaks, millise riigi võõrsõdurid on viimased, kes Iraagist välja tuuakse. Eriti hoolega jälgivad sedalaadi infot organisatsioonid, kes liitlassõdurite kodumaade pealinnades pommiplahvatusi korraldavad. Mis teeb mulle Tallinna linnapeana väga suurt muret.

Olen Tallinna turvalisuse ning võimalike terroririskide teemadel suhelnud kõigi asjakohaste instantsidega. Seni on nende analüüsid ja hinnangud olnud linlastele julgust sisendavad – Tallinn ja Eesti olid üsna madala riskiga kohad. Nüüdseks on Ansipi tegevus aga eemaldanud mitmed tegurid, tänu millele Tallinna terroririsk madalal püsis. Püüdes olla ameeriklasem kui jänkid ise, märkis Ansip Tallinna tõenäolise terroritünnaku sihtmärgina kümnetele, kui mitte sadadele Euroopa kaartidele. Mitte ainult inglise keelsetele.

Arvan, et Ansipil tuleks tagasi astuda. Märgiks maailmale, et tema Iraagi-agressiooni teemalised etteasted on olnud tema isiklikud seisukohad. Peaministri tagasiastumisega kinnitaks Eesti nii omainimestele kui maailma üldsusele, et me ei ole maailma sõjakaim riik. Et Eesti täidab Iraagis oma rahvusvahelist kohust, kuid ei tunne sõjamängudest nii lapsikut rõõmu, kui peaminister Ansipi skautlikest tegudest järeldada võib.

Pealinlaste turvalisuse huvides oleks, et president Talabani juures oma julgusega hiilanud peaminister ka viimase mehise sammu võimalikult kiiresti astuks.