Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

1. august 2005

Poliitikas on käimas halbade kommete renessanss

Kaarel Tarand andis mulle eelmisel nädalal poliitpropaganda-alast nõu. Ma olin rääkinud “valgetest jõududest” poliitikas ja sellest, mida valged peaksid võitmise nimel tegema.
Tarand juhtis minu tähelepanu asjaolule, et noorem valijagrupp ei saa sellisest retoorikast aru, kuna ei mäleta midagi punastest ja arvab seetõttu, et ma räägin nahavärvist, s.t õhutan rassismi. Aitäh selle nõuande eest, aga tänan, ei. Senikaua, kuni Eestis pole ühtegi rassi tunnustel põhinevat erakonda, usun, et inimesed teavad, keda ma “valgete” all silmas pean – neid, kes ei varasta.

Õige on see, et ühiskonnas pole enam selge, mis ja kes olid punased ja kes mitte. Selles pole aga noored süüdi. Mõnedel hakkab lihtsalt mälu tuhmuma ja kui need mõned on tüüri juures, kipuvad nad ka ühiskonna väärtushinnanguid muutma. Mart Ummelas näiteks pole ju enam esimeses nooruses. Ometi väitis ta eelmisel nädalal Maalehes, et kommunistide võimuletuleku eest hoiatavad inimesed ei suuda lihtsalt näha meie ajaloos paljude tegurite keerukat seost. Mis seal keerukat oli, et meid okupeeriti?

Mõned nädalad varem ei suutnud ei reformierakondlasest peaminister, Keskerakonna propagandaideoloog ega Rahvaliidu sportlasest staarkandidaat näha vähimatki probleemi ühe spordirõivaste tootja CCCP-kirjaga särgis. Väärtushinnangud on muutumas ja kunagiste kommete hukkamõist pole enam nii terav. Kaljaautomaatide ja olümpia-Mša nostalgia varjus tuleb uuesti moodi retrohõnguline poliitika, kus Võidu väljaku nõukarežiimi ülistavad paraadid tunduvad juba päris kitšid.

Et valged võidaksid

Aga valgete vastand pole ju ainult kunagised aktiivsed kommunistid, kes nüüd erakondade eesotsa trügivad. Valge vastand ei ole tingimata “punane”, kommunisti mõttes. Valge tegelik vastand (ja Tarandi soovituse kohaselt otsin poliitiliselt korrektsema termini) on määrdunud, must – oma mitte-puhtuse mõttes. Toimub ju kunagi minevikutaagast vabanemise eufoorias hukka mõistetud kommete renessanss. Linna kulul tehakse ettevõtetega reklaamilepingud, mille eest saavad tasuta reklaami tol hetkel võimul olnud erakonnad. Ei ole nii, et teen, mida tahan, varastan, kust soovin. Kas keegi korruptsioonivabaduse eest ka võitleb? Ma ei hakka loetlema siin eri poliitikute tehinguid metsade, maade ja haiglatega, millele vist keegi ei jaksa enam isegi tähelepanu pöörata. Paljude poliitikute huviks on rohkem halli territooriumi, kus pole selge, mis on õige ja mis vale.

Seepärast oli minu üleskutse järelejäänud stiilipuhastele parempoolsetele erakondadele, valgetele jõududele, Res Publicale ja Isamaaliidule, koos töötada. Konservatiive süüdistatakse mujal maailmas aeg-ajalt minevikuihaluses, liigses traditsioonilisuses, paigaltammumises. Eestis on vastupidi: lähimineviku traditsioonidest paistab olevat kantud eelkõige meie liberaalide ja vasakpoolsete stiil ja sisu, konservatiivid on pigem kohati liigagi progressiivsed. Meil on Isamaaliiduga küll eri arvamusi, eriti rahvusküsimustes: Isamaaliit on teravam, meie oleme tolerantsemad. Need asjad tuleb selgeks rääkida. Kuid see ei saa varjutada suurt ees-märki: et valged võidaksid.

Loe artiklit Eesti Päevalehest