Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

28. aprill 2014

Rong Viru keskusest Africasse

Haapsalu rongijaamElan Haapsalus. Töötan Tallinnas. Joon pärast tööpäeva lõppu Viru keskuses kohvi ja teen koju kaasa mõned kiired ostud. Ühissõidukiterminalis astun mugavasse bussi, millel on silt: „Rong Haapsalu–Africa kl 18”. Buss teeb veel ühe peatuse Vabaduse platsil ning järgmisena peatub juba Balti jaamas. Võtan vagunis istet ja kolme minuti pärast hakkab rong liikuma. Lülitan arvuti sisse ning lõpetan paar päeval pooleli jäänud tööalast kirja, koju pere juurde ei tahaks tööd kaasa võtta.

Ettekandja pakub jooke ja suupisteid. Kuigi mu lemmiksalat krevettide ja rukolaga paistab ahvatlev, jätan selle ostmata. Kodused on just teatanud, et naabrimees tõi värskest püügist lesta ja toit on kohe valmis. Reede õhtu puhul luban endale hoopis klaasikese veini, sest autoga ju sõitma ei pea.

Paarkümmend kilomeetrit enne Haapsalut tõusen mugavalt istmelt, et jalgu sirutada, ning näen samas vagunis Tallinnas elavat Haapsalust pärit poliitikut. Tervitan ja vahetame paar sõna. Mees on oma paadi jätnud Haapsalu jahisadamasse ning tahab nüüd nädalavahetuse perega merel veeta. Kohe kuulen, et Haapsalu elu edendamiseks oleks oluline süvendada Tagalahe laevatee kuni kesklinnani.

Haapsalu raudteejaamas on vaguni ukse ees taas buss sildiga „Africa — rand”. Mitmel rongist väljujal ootab parklas oma auto või jalgratas. Ronin Africa–bussi. Teel kesklinna teeb buss tellimuspeatusi. Paar reisijat tahtis sõita edasi Rohukülla, ka see käib hinna sisse.

Viru keskusest koduni kulus mul kasutult kõige rohkem 15 minutit. Autot roolides oleks mul reedeseid ummikuid arvestades kulunud ainuüksi Tallinna kesklinnast Haruteele jõudmiseks rohkem kui nüüd kogu teekonnale. Peale selle oht sattuda avariisse, ei taha mõeldagi.

Võrreldav poleks ka võimalus sõita koju liinibussi surutud Tallinna kiluna, eriti veel talvel ja pimedas. Rong teeb Tallinnast Haapsallu sõidu mitte 10–15 minutit, vaid kogu sõidule kuluvat aega arvestades tervelt tund aega lühemaks.

Eelnimetatud poliitik teatas veel ühe hea uudise: tulevast aastast vähendatakse läänemaalastele pileti hinda, pilet tuleb kaks korda odavam neile, kes hommikul sõidavad Tallinna ja õhtul tagasi. See on tõeline regionaalpoliitika, et soodustada Tallinnas hea töökoha leidnud inimestel töölkäimist. Et nad saaksid oma pered Haapsallu jätta. Et Tallinna töötajad koliksid elama Haapsalusse. Kevadest sügiseni peaks see ju paljusid ahvatlema.

Elulise regionaalpoliitilise sammuna langetas valitsus ka otsuse, et kui ministeeriumidel on vaja koolitusi või konverentse pidada, tuleks seda teha Eesti kuurortides, mis väljaspool tipphooaega klientuuri vähenemise all kannatavad ning kuhu pääseb ühissõiduki, eelkõige rongiga. Haapsalu, Narva–Jõesuu ja Pärnu ning Kuressaare, Kärdla ja Värska.

Suvi 2016. Eelkirjeldatu jutustas mulle üks ministeeriumiametnik, kes käib juba aastaid iga päev Haapsalust Tallinnas tööl. Enne rongiliikluse taastamist veetis 15aastase poja ema igal argipäeval mitmeid tunde autoroolis, võitles talvel hangede ning suvel ummikutega. Haapsalu raudtee taastamise asjad hakkasid liikuma, kui valijail õnnestus seni Švejki kombel kätt piduril hoidnud Reformierakond võimult kõrvaldada, mis andis võimaluse kokku leppida, et riik võib ühekordsete mõistlike investeeringute tegemiseks laenu võtta küll. Et kui laenuraha eest tehakse mõistlikke asju, mitte ERMi–sarnaseid mõttetuid kolosse, ei ole eelarve tasakaal püha lehm.

Transpordi– ja kommunikatsioonitaristusse investeeritud raha tuleb riigikassasse tagasi majanduse ja valitsussektori efektiivistumise arvel. Samal Haapsalu raudtee küsimust arutanud istungil võeti muide vastu ka otsus rekonstrueerida Tartu–Tallinna raudtee, et sõit ei võtaks aega rohkem kui tund ja 20 minutit.

Kuuldes sõna „ühistransport”, haarab paljude mittekeskerakondlastest poliitikute käsi mikrofoni järele. Jah, praegusel kujul on Tallinna terminaatori validaatorsüsteem populistlik palagan, mis läheb igale Tallinna sisse kirjutatud inimesele imikutest raukadeni maksma 50 eurot aastas, hoolimata sellest, kas ja kui palju ta bussi–trammiga sõidab. Ühistranspordisüsteemi suure probleemi mõistmiseks tuleb üle lugeda, kus on inimeste elukohad ja kus töökohad.

Valglinnastumise tagajärjel ummistavad Tallinna liiklust hoopiski pealinnas tööl käivate lähivaldade elanike autod. Katsetus „pargi–ja–reisi”– süsteemiga näitas, et vähemalt keegi on Tallinna transpordiametis probleemi olemust mõnevõrra mõistnud, kuid seda teadmist pole otsuste tegemisel arvesse võetud.

Nii tunglevadki kümned tuhanded autod iga päev Tallinna kitsastel sissesõidumagistraalidel, ummistavad parklaid ning trügivad bussiradade vahele jäävail kitsastel tänavatel. Aga mismoodi see kõik Läänemaad puudutab? Alustage artikli algusest.