Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

21. juuni 2014

Sallivusest ja sallivusest

Mulle meeldivad lesbid ja geid ja nende kooselamine on ka lahe. Aga mulle ei meeldi, kui nad tahavad oma kooselu vormiliselt samastada täpselt samasuguse abieluga, nagu on abielu mehe ja naise vahel. Ah, et miks ei meeldi. Ei tea, vastan ausalt! Lihtsalt ei oska seletada! See on samasugune küsimus, et kui keskerakondlased ei pea surmapatuks võõraste kirjade lugemist, miks mina pean? Ei oskagi täpselt selgitada, ilmselt kultuuriline erinevus.

Mulle ei meeldi mitte kuidagi mõte, et sel teel, mida sotsiaaldemokraadid ja reformierakond on käima hakanud, saavad kaks meest lõpuks õiguse võõra lapse adopteerimiseks. Minu meelest ei ole see normaalne. Minult küsitakse, et miks see ei ole normaalne. No kurat küll, jätke minu kiusamine oma küsimustega, miks ja miks! Pole ma seda ise välja mõelnud, see lihtsalt ei ole meie kultuuris normaalne. Samuti võiks küsida, et miks islamimaades kannavad naised enesestmõistetavalt burkasid aga meil mitte? No ma ei oska vastata! Kultuuride erinevus ilmselt? Gei- ja lesbisuhteid on juba antiikajast peale alati olnud, kuid neid pole kunagi püütud päris abieluga samastada. Caligula otsustas küll oma hobuse senaatoriks vormistada, kuid poistega abiellumise legaliseerimiseni ei jõutud isegi Rooma riigi allakäigu hullematel hetkedel.

Sotsiaaldemokraat Neeme Suur arvas Meie Maas, et mina olen sallimatu, kuna hääletan nn kooseluseaduse vastu. Mina arvan aga, et kui ma samaaegselt austan geisid ja lesbisid ning proovin aru saada meie traditsioonilise kultuuriruumi kaitsjatest, siis ma pigem olen tolerantne. Ja seda ilma igasuguste sotsiaaldemokraatlike loosungiteta nagu „lähme ikka edasi , mitte tagasi“. See loosung oleks kui pealkirjad nõukogude ajalehtedes: „ Ameerika on kuristiku äärel“. Ja järgmisel leheküljel: „ Möödume Ameerika Ühendriikidest järgmisel viisaastakul“.

Kõik mis Euroopas on tunnustatud progressiivseks, ei pea sugugi pimesi ülevõtmist väärima ja ei sobi igasse kultuuri. Selle teemaga seoses kerkivad üsna varsti esile ka laste õigused. Mis juhtub edasi, kui teismeline avastab, et ta elab kahe mere peres, kelledest kumbki pole ta isa? Kas see ei või jätta jälge hinge kogu eluks? Vastavalt uuringutele on samasooliste abielu vastu 57% Eesti inimestest, võõra lapse lapsendamisõigust ei toeta enamus samuti. Need inimesed ei ole mitte kuidagi sallimatud, tagurlikud jne. Selline sildistamine on iseenesest sallimatus. Tervetele põlvkondadele on mehe ja naise vaheline abielu olnud kultuuriline traditsioon. Abiellujatele ei ole kunagi pähegi tulnud, et võib olla olemas ka näiteks mehe ja mehe vaheline abielu. Ühelt poolt võib öelda, et maailm on muutunud. Teisalt – las olla muutunud, nende inimeste jaoks võib abielu sisu muutmine olla hinges solvav, kuigi neilt justkui mingit tüki küljest ära ei võeta. Nendega tuleb arvestada. Mehe ja naise vaheline abielu ongi väärtus iseenesest. Samasooliste abielude toetajad ütlevad, et teistelt ei võeta ju midagi ära. No see on ju jama jutt. Kujutlegem, et homsest heisataks Tallinna linnavalitsuse hoonele suur Venemaa lipp? See ju ka ei võtaks meilt tükki küljest, ütleks Savisaar, kuid ometi oleks see enamusele meie rahvuskultuuriga inimestele vastuvõetamatu.

Või teine äärmus – mis siis, kui 50 aasta pärast äkki ei mõelda kodumaa-armastusest rääkides enam Eestit, vaid hoopis Euroopat kui meie ühist kodumaad? Kas Eesti riigi järele igatsejaid peetakse siis konservatiivseteks nostalgitsejateks? Kas me seda tahame?

Kooselu seaduse õigustamiseks väidavad nn inimõiguslased, et vähemustele võrdsete inimõiguste tagamise küsimus ei peaks üldse olema enamuse tahte asi. See on väga üheülbaline asjadesse suhtumine. Põhiseadus ja rahvusvahelised konventsioonid (nagu Euroopa inimõiguste konventsioon) eksisteerivad tõesti suures osas selleks, et piirata seadusandja võimalusi diskrimineerida vähemusi ja tagada, et vähemustelt ei saaks teatud inimõigusi ära võtta. Keegi ju ei püüagi midagi ära võtta – pigem on asi vastupidi, vähemus püüab saada õigust kultuurilisele traditsioonile, mida nad sisustada ei suuda! Eesti kultuuris on abielu kooseluvorm, milles mees ja naine eostavad ja kasvatavad lapsi. Kuidas saab olla inimõigus miski, mida bioloogiliselt täita ei suudeta?

Vaatamata sellele, et olen tolerantne ja salliv, hääletan erinevalt sotsiaaldemokraat Neeme Suurest kindlasti kooselu seaduse vastu. Jah, kisa selle seaduseelnõu ümber on ebaproportsionaalne mõlemalt poolt. Ei ole omasoolised omavahelise abiellumiseta kuidagi diskrimineeritud ega ei sureks eesti rahvas selle seaduse vastuvõtmisel välja. Kuid sallivuse malakaga ei saa põhjendada põhjendamatute uuenduste sisse viimist, eriti kui need lähevad vastuollu kultuuri ja ajalooliste traditsioonidega. Jah, meil oleks vaja kehtestada mõningaid sätteid registreerimata abielude osapoolte ning eriti neist kooseludest sündinud laste paremaks kaitsmiseks. Aga ülejäänu osas ei tasuks eputada euroopalike väärtuste koju toomisega, eriti kui need väärtused on meile olemuslikult võõrad.
Ehk aeg annab rohkem arutust.