Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

22. märts 2014

Sortsid on maale tulnud!

Taavi tuli Sveni kabinetti, näppis mütsi, vaatas häbelikult ringi nagu koolipoiss, kes pärast halva hinde saamist julges ikka tulla isa käest taskuraha küsima.

“Kuule Sven, meil nüüd selline lugu. Siim tuli tube tuulutama, aga vanakoolimehe arvamusfestival ei meeldinud mõnele kohe üldse. Noored vihased ütlesid, et nende parteis saab olla vaid kaks arvamust: perekonna oma ja vale arvamus. Et Siim tehku oma karnevali Euroopas. Siim võttis neid kuulda. Aga ma tahaksin ikka sinu valitsuse peaministriks saada. Seitsekümmend miljonit juba said, loodame, et sellest piisab?”

Sven vastu: “Jah, meil on siin tõesti isu kasvanud. Meil siin veel kaks tublit inimest, majanduse Saalomon Vesipruul ja meie oma ema Teresa, vaat nendele oleks vaja ka leida autod koos autojuhtidega. Valimised tulemas, noh, saad isegi aru.”

Taavi proovis tõsta pilgu ja jäljendada Siimu häält: “Aga meil oli ju juba detsembris kokku lepitud, kes majandus- ja sotsiaalministriks saavad!”

Sven vastas nestorlikult ja elutargalt: “Noormees, see on poliitika, Eesti poliitika!”

Taavi kukkus oma sussidesse sopsti tagasi: “No olgu, olgu, lahendame ära. Kas ma ikka peaministriks saan?”

Uue ministeeriumi asutamine on absurdne

Teisiti kui eelnevaga ei saa seletada Eesti valitsuskabineti struktuuri nii põhjalikku muutmist ja ministrikohtade juurde tegemist. Ainult nii on seletatavad näiteks sisemajanduse ja välismajanduse eraldamine erineva juhtimise alla; Euroopa Liidus vähemalt ei ole väikese Eesti jaoks olemas sellist asja nagu sisemajandus.

See, mida valitsuse tasandil juhitakse kui sisemajandust, on tegelikult regionaalpoliitika. Kui meie firmad suudavad müüa maailmas, siis suudavad ka Eestis. Meil on juba praegu olemas väliskaubanduse minister – Urmas Paet.
Meil ei ole teda vaja eputavateks kohtumisteks maailma suurtega.

Kui Paet ei oska või ei taha oma tööd teha, on seepärast kohe uue ministeeriumi asutamine absurdne. Selle loogikaga jõuame olukorda, kus igal eksportida tahtval firmal peab olema oma välismajanduse minister majandusministeeriumis!

Väide, et uue ministrikoha loomine ei tekita kulusid juurde, kuulub vendade Grimmide loomingu maile.

Ainuüksi minister koos sekretäri, abi, referendi, auto ja autojuhiga läheb Eesti riigile maksma 300 000 eurot aastas. Pealegi on aasta enne valimisi sellise avantüüriga väljatulemine absoluutselt vastutustundetu.

Segasummasuvila halvab valitsuse töö

Kuidas leida ministrile kabinet? Ega teda saa ometi koristaja lattu istuma panna. Kuidas korraldada kahe ministri vahel ümber tööprotsess kogu ministeeriumi personalil, kui väidetavalt on tegemist võrdsete ministritega jne, jne? Ministeeriumi struktuuris tekib tohutu segadus, mis halvab mõneks ajaks kogu töö.

Samasugune segasummasuvila kahes ministeeriumis korraga halvab kogu valitsuse töö. Regionaalministri koha kaotamine just siis, kui ühiskond on aru saamas, et senine ühiskonnakorraldus on kokku kukkumas; suund aga, mida minister Kiisler ajas, on tänapäevane reform ja selle peatamine on Eesti suunamine Ukraina arengutasemele.

Kui oleks tahetud kokku hoida, oleks võinud hoopis ühe ministrikoha vähemaks teha – ühendada põllumajandusministri ja regionaalministri ametkonnad, sest praegune põllumajandusministeerium sisuliselt tegelebki peamiselt maaeluga ehk teisisõnu regionaalpoliitikaga.

Eraldi küsimus on, kuidas on võimalik kõik need muudatused ellu viia, pealegi veel rumalad muudatused.

Fantaasiat nõuab ka see, et keerulises välispoliitilises olukorras tullakse selle peale, et sisuliselt venitatakse valitsuse normaalse töö algusega veel kuid, kuni vastavad seadused saavad vastu võetud.

Ah soo, mis siis Taavist edasi sai? Kui Svenilt käsulauad käes, läheb ta kohtuma keskkonnaministeeriumi perekonnaga.

Kõikidest kabinettidest kostab oravnõunike kurblik reekviem Eesti majandusele. Eristuvad sõnad: Siim, Siim, tõuse üles, sortsid on maal!