Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

30. september 2005

Tervislik Tallinna promenaad või rooväljad kesklinna randades?

Vastuseks Küllike Rooväli artiklile “Sadamad võiks olla linnapildi uhkus ” (PM 26.09.2005)

Rõõmustav, et minu terviklahendus Tallinna ranna-alade kasutuselevõtuks ning ohtlike veoste linnast väljaviimiseks (PM, 16 ja 23.09.05) on ärgitanud mõtlema ning käivitanud diskussiooni. Kurb aga, kui asju vaadeldakse kitsalt ning ei nähta tervikut. Puude taga metsa.

Terviku tajumise asemel vildakad valeväited

Aktivist Rooväli on oma muidu teravmeelses artiklis paraku mõned olulised detailid segamini ajanud. Loodetavalt kogemata. Noore meremehe soov kesklinnast laevadele pääseda on täiesti arusaadav. Kuid keegi pole kunagi kavatsenudki sadamaid kui selliseid Tallinnast välja ajada! Ega reisi- ja huvilaevade sildumist taheta piirata. Vastupidi. Kruiisialused ja liinilaevad on Tallinna sadamates väga teretulnud ka edaspidi. Siiani on nende saabumist piiranud vaid sobivate sildumiskohtade vähesus. Pirita jahisadam jääb külalistele kitsaks. Seega tuleb reisi- ja huvilaevaliiklusele avada uusi sadamaid. Kust Rooväli võtab, et vanu tahetakse hakata kinni panema? Vale väide. Selgi nädalal väisab Tallinna NATO laevade eskaader. Ja mis te arvate, kus nad seisavad? Eks ikka kesklinnas, Vanasadamas. Ja pole sellega mingit probleemi. Saavad nii linnakodanikud kui ka militaarvaimustuses sõber Võrno vabalt käia ning uhketes vormides sirgeid mereväelasi imetleda.

Tallinna sadamates elavad transiit ja militaar

Rooväli räägib õigust, kui ütleb, et Tallinna sadamates elu keeb. Aga ainult pool õigust. Öösiti veerevad rasked tsisternrongid, päevad läbi vehklevad laevu lastivad kraanad. Lendab söetolmu ja hõljub kange raha lõhn. Liiguvad ammooniumnitraat, kivisüsi, nafta. Vahepeal on jupp relvastatud valve all olevat sõjasadamat. Inimestel pole sinna asja, ei saa seal jalutada, rattaga sõita ega õngitseda. Ega elada. Just kaubavedu ja tootmine on tegevused, mis tuleb Tallinna kesklinnast välja viia. Sest praegu laiuvad tööstussadamate vahel tühermaad, vohavad kurjategijate lemmikud – võsa- ja rooväljad. Eriti küüniline on seejuures ajakirjaniku soovitus tallinlastele ronida künka otsa ja vaadata merd üle sõjamasinate.

Ühel hiljutisel õhtusöögil arutasin sõjasadama teemat ka paari Tallinna külastanud NATO assotsiatsiooni juhtkonna liikmega ning nad kinnitasid, et mõistavad linnapea muret. Nende kinnitusel on samalaadseid arutelusid teistes linnades väga palju toimunud ning paljudel juhtudel on koostöös leitud ka paremad lahendused.

Selge visioon ja terviklik lahendus

Tänane Tallinn on selline ajaloolistel põhjustel. Ehk kunagi oli tõesti ka visioon, aga viimase sajandi jooksul on linn arenenud isevooluteed. Seetõttu on ka Tallinna rannajoon väga eklektiline. Paraku pole needki, kes peaksid täna linnaruumi üldpildi, avatuse, hoonekomplekside jms üle arutlema – arhitektid, poliitikud, kunstnikud, ärimehed, ajakirjanikud – suutnud näha tervikut. Selle asemel vaieldakse skulptuuride asukohtade üle. Ühekaupa. Visioonita areng ongi teinud võimalikuks, et inimesed on valmis mõtlema enda jaoks ilusaks isegi okastraadid ja müürid. Raudtee ja kraanad. Kuigi tegelikult peaks Tallinna kõige kaunimas asukohas olema elurajoonid, kultuurikvartalid ja teenindusasutused. Nagu Londoni vana sadama piirkonnas.

Kogu Eesti jaoks aga on hoopis olulisem, et näiteks Lonely Planet tooks kolme asja hulgas, mida Tallinnas kindlasti teha tuleb, ära meie rannapromenaadi külastamise. Kujutlege, et reisijuht alustab Tallinna tutvustamist mitte enam kuulsa ööelu kirjeldusega, vaid soovitusega proovida järele kõige tervislikumate eluviisidega Euroopa linna terviserada: The Tallinn Promenade! Laenutad kohvipoe kõrvalt jalgratta või rulluisud ning asud mööda mereäärset tanumat teele. Kõnnid kasvõi keppidega. Paljassaarest Piritale. Võid ka sõita meretaksoga Viimsisse ja kõndida sealt Linnahalli juurde tagasi.

Loomulikult, ka ööelukeskuse ja odava peopaiga kuulsus mõjuvad turismi turgutavalt, aga minu ettekujutuses on Tallinn kaunima avatud rannajoonega Põhjamaa linn. Tallinna uhkuseks ei saa olla kraanad, kaubasadamad ning laevatehased. Nende, samuti väga vajalike asjade koht on mujal.

Inimene pole kala

Oleksin esitanud teistsuguse visiooni, kui Tallinnas elaksid näiteks ainult kalad. Või laevad. Või kavalad oravad ja rebased. Surmkindel, et neil on teised soovid kui tavalistel tallinlastel. Kuid kuni Tallinnas elavad inimesed – ning mina kavatsen seda nii ka hoida – tuleb juhtida linna arengut mööda inimsõbralikku ning inimkeskset teed. See tähendab lähtumist üldisest huvist. Nii ei saa ma väga tõsiselt kuulata mõne üksiku huvigrupi soove torkida linn täis koledaid majakarpe, kolida linlased pealinna ümbruse põldudele või jätta linna rand väheste kraanameeste mängumaaks.

Terviklahendus on olemas

Olen pakkunud välja terviklahenduse, millega saab ohtlikud veosed kolme aastaga Tallinna kesklinnast välja. Millegipärast aga püütakse arutelu juhtida kõrvalistele detailidele. Kas tõesti on Eesti põhjaranniku vaatlemine ühe tervikuna nii keeruline? Raudtee piirijaam on Narvas. Väetise-, kütuse- ja kivisöetransiit kolib tervenisti Muugale. Arendatavad sadamad Sillamäel ja Kundas aitavad koormust ja riske veelgi hajutada. Tallinn saab rannapromenaadi ning uued elupiirkonnad, Paldiski aga sõjasadama ja riigi strateegilise kütusevaru.

Usun, et kui kõik linnajuhid lähtuksid ka edaspidi üksnes avalikust huvist, astuksid arendajad varsti visioonipõhise linna arendamise usku ning 2010 oleks meil promenaad olemas. Ja mitte ainult promenaad promenaadi pärast. See oleks väga selge ja oluline sõnum tallinlastele, eestimaalastele ning kogu maailmale. Tallinn on linn, mis tugevalt ja otsustavalt astub kõigi juhtivate merelinnadega võrdses konkurentsis. Sest Tallinn suudab välja arendada oma eelised ning tegeleda puudustega. Ning teha seda koostöös riigi teiste piirkondadega. Nagu pealinnale kohane.

Lühendatud versiooni sellest artiklist saab lugeda Postimehest