Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

13. juuli 2013

Turismisaartele elektrituulikud ei sobi

Koostasin ja andsin menetlusse Looduskaitseseaduse muutmise eelnõu, millega keelatakse Eestimaa meresaartel Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi püstitada elektrituulikuid, mis on maapinnast kõrgemad kui 30 meetrit või mille võimsus on üle 20KW.

Eestlastegi hulgas populaarsel puhkusesaarel Gran Canarial on väikelinn nimega Vecindario. Ookean kohe kõrval, lennujaamale lähemal kui teised kuurordid, kenad luksushotellid, korralik kaubandus ja puhas vanalinn. Ometi turismiäri seal ei edene. Sest linna ja ookeani vahele on rajatud mitu massiivset tuuleparki, mis merevaate ees vehklevad, randa pääsemiseks tuleb kõndida või sõita mitte palmide, vaid tuleveskite vahel. Turistid eelistavad minna üle mäe järgmistesse linnadesse, kus hiigelventilaatoreid näha pole ning Vecindariost on saanud kõle tööstuspiirkond. Golfiväljakute asemel laiuvad seal kruusakarjäärid või tühermaad, kinnisvara on saare teistest piirkondadest odavam ja töökohti vähem. Tuuleparkide püstitamine ja piirkonna mandumine on otseses seoses.

Minu elektrituulikute keelustamise eelnõu ei ole valimiseelne tähelepanu tõmbamise trikk, vaid viimane katse probleemile lahendus leida. Praegu kehtivad tuule-energeetika teemaplaneeringud näevad meie saartel ette kuni 250 meetri kõrguste ning 150 meetrise labade diameetriga tuulikute püstitamist. See tähendab veerand kilomeetri kõrgust tehisobjekti, see on üle 10 korra kõrgem kui meie 23,5 m kõrgune Vabadussõja võidusammas Harju mäel! Tuulegeneraatorid (nagu ka päiksepaneelidest energiapargid) muudavad piirkonna tööstusmaastikuks, mis ei sobi kokku elamumaa, turismimajanduse ega miljööväärtuslike keskkondadega. Tööstusmaastikud võivad meeldida Tarkovskile, et seal „Stalkeri“ või „Solarise“ laadseid filme vändata, kuid enamusele inimestest mõjuvad tohutute tehisobjektidega piirkonnad pelutavalt ja eemaletõukavalt. Rääkimata muudest küsitavustest, näiteks tuule-energia summaarsest ökoloogilisest jalajäljest või tegelikust maksumustest.

Meil on sadu tuhandeid saarlasi, randlasi ja loodusesõpru, kes minuga nõustuvad ning on väike ärihuvidega grupp, kes tuulikuid ikkagi püsti püüab sokutada. Kirjutasin juba 8 aastat tagasi, et tuulegeneraatorid tuleks koondada selleks spetsiaalselt ette nähtud tuuleparkidesse ja mitte risustada nendega veel puutumata loodust. Eriti tundlikud on selles osas meie rannik ja unikaalsed saared, kus kahjuks ka kõige sagedamini tugev tuul puhub. Vajadust meresaared tuulikutevabad hoida olen rõhutanud korduvalt, seni olen jäänud hüüdjaks hääleks tuulemühas. Surve elektrituulikute püstitamiseks jätkub ning kuna tegemist on tulusa äriga, on arendamisel mitmed uued tuulepargid, sealhulgas rannikule ja saartele. Loodan, et algatatud seadusemuudatus viib otsusteni, mis kultuuriloolise ja esteetilise väärtusega meresaared uute tuulikute püstitamise survest vabastab. Loodan, et eelnõu toetavad kõik keskkonnateadlikud ja mõistlikud poliitilised jõud.

Turism on Eesti saarte kõige jätkusuutlikum majandusharu. Olen kindel, et kui kogu turismist elatuva ettevõtluse käive kokku lugeda, on turism ka saarte suurim majandusvaldkond. Ametlik statistika loeb turismiks vaid majutuse, kuid tegelikult tuleb arvestada ka külaliste toidu, meelelahutuse, meenete, kütuse ja muude ostudega, mis turismiettevõtjate hinnangul võivad olla kuni 100 € päevas. See on arvestatav tulu, sest suurem osa turismist on teenusekeskne ning raha jääb saarele. Erinevalt näiteks laeva- või masinaehitusest, mille jaoks vajaminev tooraine ja osad tuleb välismaalt sisse osta. Ning tegelikult tuleb turismiks lugeda ka saartel suvekodud soetanud mandriinimesed või mujale tööle läinud saarlased, kes suveks ikka saarele tagasi tulevad. Piisab pilgust veebruarikuise Kuressaare tänavatele, kui saab selgeks, et turism paneb koha elama, toob töökohad ja tulu. Turismimajanduse ressursiks on aga eelkõige meie kaunis ja puutumatu loodus.

Tuulegeneraatorite ja turismi seoseid on nii Euroopas kui maailmas uuritud juba pikka aega. Väga loogiliselt näitavad uuringud, et turistid eelistavad valida puhkuseks piirkondi, kus on võimalik nautida puutumatut loodust, mitte aga vahtida vehklevate labadega monstrumeid. Näiteks Šotimaa turismiassotsiatsioon VisitScotland läbi viidud küsitlus tuvastas juba üle 10 aasta tagasi, et tuulegeneraatorite püstitamisel on turismile negatiivne mõju ning tuuleparkide rajamise tõttu jääb piirkond ilma sadadest miljonitest naelsterlingitest. See omakorda tähendab tuhandete töökohtade kadumist ja paikkonna elukvaliteedi langust.

Uuringu „Läänemaa tuuleparkide mõjud läänemaa elanikele“ (Adepte, Saar & Poll, 2010) kohaselt on 44% inimesi oma elukoha naabruses asuvate tuulikuparkide vastu, sh arvasid 54% küsitletutest, et tuulepargi rajamisega ei kaasne neile mitte ühtegi positiivset mõju. Olemasolevate tuuleparkide mõjude osas leidsid 52% vastajaid, et tuulikutest lähtuv müra on neid häirivaks teguriks.

Tuuleparkide püstitamist kannustab täna ainult äriline huvi, tuulikute püstitajate peamine eesmärk on kasum, mille garanteerivad ärimeestele tuuleenergiat soosivad seadused. Kohalikud elanikud ei võida tuulikutest midagi, tuulepargid ei loo uusi töökohti, ei anna kohalikele soodsat energiat ega omavalitsusele maksutulu. Ei tahaks siinkohal uuesti avada diskussiooni tuuleenergia stabiilsuse, tuulikute töökindluse, tuulegeneraatorite tasuvusperioodi ja tuuleenergia hinna üle. Kui see on Euroopa Liidu ja ka meie ühiskondlik kokkulepe, et tuulikuid peab olema, siis olgu nad kokku lepitud tuuleparkides, mitte aga üle kogu ranniku ja saarte laiali pillutatud.

Mis saab juba püstitatud tuulikutest, on arutelu koht. Muidugi oleks kõige õigem need maha monteerida. Kuid nähes ette pikki ja keerulisi vaidlusi nende omanikele kulude hüvitamise ja saamata jääva kasumi kompenseerimise üle, võib olla otstarbekam lasta neil seista, kuni nende planeeritud tööiga läbi saab ning nad siis lammutada.

Ilmunud Saarte Hääles 13.07.2013