Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

1. juuni 2014

Valimisanalüüs kui raketiteadus

Kui millegi kohta üldse saab öelda, et see pole mingi raketiteadus, siis kindlasti on seda Eesti europarlamendi valimiste analüüsimine. Neid Koroljove (kuulus Venemaa kosmonautika isa), kes seda pärast valimisi püüavad, on aga kõik väljaanded täis.

Eesti poliitikud on minu hinnangul liiga kampaaniausku. Palju analüüsitakse meil, kuidas kellegi kampaania välja paistis, kuid märksa tähtsam on kandideerivate inimeste ja erakonna populaarsus. Selge on see, et üheksa aastat riiki juhtinud endine peaminister mängib siin omaette liigas ja samale tuntustasemele jõudmiseks paarist väliplakatist ei piisa.

Pelgalt arve vaadates nimetan kaks aspekti. Kui võrrelda eelmiste Euroopa Parlamendi valimistega viis aastat tagasi, läks IRLil 1,7 protsendi jagu paremini. 2013. sügisel toimunud kohalike valimistega võrreldes tegime aga nõrgema tulemuse. Siin mängivad olulist rolli Reformierakonna kevadel korraldatud võimunäitemängud, mille eesmärk oli parandada oma imagot ja kõikumalöönud valijad IRLi tagant taas enda taha võita. Neiks valimisteks see neil kindlasti ka õnnestus.

IRLil on aga peamine, et Tunne Kelam sai kolmandat koosseisu järjest europarlamenti! No mine sa võta kinni, kas siis läks halvasti või hästi!?

IRLi kampaanialause oli „Vähem korruptsiooni — parem elatustase!”. Kaldun arvama, et siin võis jääda puudu selgitustööst korruptsiooni olemuse ja mõju kohta laiemalt.

Liialt palju on arvamust, et korruptsioon on vaid kinkekaart raamatu vahel mingi pisitellimuse saamiseks. Vähe aga hoomatakse, mis mõju avaldab meie kõigi igapäevasele elatustasemele näiteks Saksamaa endise kantsleri Gerhard Schröderi käitumine — kinnimakstuna Gazpromi poolt. Selliste sakslaste tõttu peame kõik oma julgeoleku üle muret tundes kaitsekulutusi suurendama. Lõppkokkuvõttes tuleb see kõik ju meie oma taskust.

Pole kahtlustki, et Reformierakonnal läks valimistel hästi. See, mis nad valitsuse lõhkumisega saavutada tahtsid, tasus neile end esialgu täiega ära. Politoloogidest erinevalt arvan ma, et viimaste nädalate kampaania ei mõjutanud valimiste kontekstis suurt midagi. Andrus Ansip on kõige paremalt positsioonilt teinud 9 aastat valimiskampaaniat! See võimalus tekib Eesti poliitikas vaid kord saja aasta jooksul.

Edgar Savisaarel on ka justkui sama võimalus olnud, aga Ansipist erinevalt varastab ta endale maksumaksja raha eest meeletul hulgal meediaaega. Ta tagab oma maffiale selle läbi töökohad ehk sisult varastab valimisvõidu. On selge, et vähemal või suuremal määral on Yana Toomi hea tulemus Tallinna propagandaaparaadi vili.

Reformierakonna teine tugev samm oli täielik näouuendus. Algul tundus, et mingi sopaga pesevad nägu, pärast aga ilmnes, et oli Chaneli seep! Nad ise kohkusid ka algul ära. Peale selle veel selline särav siseopositsionäär, just Eesti poliitikas kõige väärtuslikuma perekonnanimega Kallas, Kaja Kallas!

Need kolm trumpi olid nii tugevad ja toimisid neil valimistel nii hästi, et kõik see tagurlik, mida nad päevast päeva teevad, kippus ununema. Meenutan, et Reformierakond on see jõud, mis pidurdab haldusreformi, kehtestab ettevõtjaile 100miljonise lisakoormuse jne.

Tuleme tagasi Keskerakonna juurde. Kui Savisaare võim peaks tõesti libisema uutesse kätesse, siis kindlasti on Eestile kasulikum, kui see libiseb Yana Toomi või stalnuhhinlaste kätte, kui see, et erakonnas hakkaks ruulima Jüri Ratas. Nii kaua kui Savisaar on käilakuju, saab iga aus inimene aru, kus on korruptsioon. Kui aga kümme tuhat stalnuhhinlast peidab end Jüri Ratase ausate silmade taha, võib see laiendada Keskerakonna valijaskonda.

Ah soo, sotsid ka veel! Sotsid on oma võttest täiega pikali lennanud. Valitsusse minnes ei ole neil võimalik enam võidelda õigete asjade eest. Neeme Suure suu on kinni Haapsalu raudtee asjus ja lastetoetust tõsta oli ka Reformierakonna „ammune” idee — vähemalt kui kuulda nende sõnavõtte.

Peale selle osales valimistel veel hulk üksikkandidaate. Nende valijate absoluutse enamuse teine valik olnuks sotsid või IRL. Nüüd kandusid neile antud hääled sisult hoopis Reformierakonna võidu kindlustamiseks. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, aitas just Silver Meikar kaasa ansiplaste suurele võidule.