Tõnis Palts

Jälgi postitusi Facebookis

1. veebruar 2016

Viie rikkama sekka – loosungite asemel on vaja tegusid!

Mulle meeldis Ansipi lubadus viia Eesti viie rikkama riigi hulka. Selge ja mõõdetav. Kui aga Ansipi ja Reformierakonna algatusel kehtestati ettevõtjateletäiendavaid koormisi rohkem kui 100 miljonit € aastas, liikusime eesmärkidele vastupidises suunas. Nagu Kommunistliku Partei programm, mis lubas head elu, kuigi kõik reaalelu tegevused viisid arenenud riikidest üha kaugemale.

President ütles: mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Peaminister aga kummutas selle seisukoha ütlusega, et peame kõiki asju tegema samamoodi, aga paremini. Nii aga jääme kindlalt vaesemaks. Võimalik, et majandus jätkab kuni 2%-list tõusu, aga see tähendabki vaesemaks jäämist.

Rikkus on suhteline. Kui Rootsi majandus kasvab 2,5% aastas ja meie oma 1,5, jääme neist järjest vaesemaks.“ /Eesti peab ja ettevõtjad peavad/“- tüüpi nõukodade kokkukutsumine tähendab stagneerumist. Selle asemel võiks lugeda läbi Reformierakonna ja IRLi majandusprogrammid ja ära teha, mis seal kirjas.

Tööjõumakse tuleb alandada ja valitsus peab ettevõtjatel aitama turge leida, elementaarne. Sellega kiitlemine on, nagu loeks päiksesoojuse oma partei saavutuseks. Kohatud on ka teoreetikute avalikud manitsussõnad ettevõtjatele – mida nood peaks tegema, et Eestil paremini läheks. Ettevõtjad on targad, nad teevad riskide ja tulususe vahekorda hinnates niigi maksimumi ja oma ärihuve edendades arendavad ka riigi majandust ja ühiskonda.

Lennart Meri lohutas 2004. aastal Tampere Talos Soome ettevõtluseliiti, arvutades, kuidas me ka 2052. aastal oleme ¾ tasemel soomlaste SKP-st inimese kohta. Meri võttis aluseks Eesti SKP tõusu algul 6 protsenti, langetas selle järk-järgult 0,5 protsendini 2042 aastal ja ennustas, et sealt edasi on tõusunurgad soomlastega samad. Nii ei hakka me kunagi sama hästi elama kui soomlased. Diplomaatilis-matemaatiliselt võis tal õigus olla. Peale selle lisas ta: ” Et Soomele järele jõuda, peab eestlase töötahe ja tööoskus olema soomlase töötahtest ja tööoskusest parem.” Aga kas ainult? Ehk aitaksid ka targad otsused, mis panevad meie tootlikkuse kiiremini kerkima. Võiksime Lennarti mälestuseks tõestada, et ta eksis.

Omalt poolt pakuksin välja mõned väiksed, kuid konkreetsed meetmed, mis igaüks mõjutaks majanduskasvu paari kümnendiku protsendipunkti võrra. Usun, et meie äri- ja teaduseliidil on piisavalt potentsiaali pakkuda välja veel vähemalt 40 sarnast abinõud ning nende mõju summeerides võiksime liita majanduskasvule 2-3 protsendipunkti aastas, järgnevatel aastatel rohkemgi. Saaksime tasapisi jõukamaks, rühiksime soomlastest mööda ja edasi 5 rikkaima poole.

*1. Tallinn on Eesti vedur* igas mõttes, pealinna mõju riigi efektiivsusele ja juhtimisele on absoluutne. Eesti majandusest on üle 50 protsendi koondunud Tallinna piirkonda. Tänane vedurijuht aga vaid värvib logisevat masinavärki ja kiitleb, kui vahva vedur tal on, et kauem vedurijuhi ametis olla ja kütust kõrvale toimetada. Vedurijuhti ülistavate piltide ja TV-saadete vorpimise asemel peaksime panema pealinna täiel kiirusel edenema, et ta veaks ka vaguneid ehk teisi linnu ja maakondi kaasa. 30 miljonit € aastas, mis tuleks kulutada Tallinna majandus- ja muu elu efektiivsemaks muutmiseks, põletatavad vedurijuht ja ta truud katlakütjad täna lihtsalt vile andmiseks ära. Me ei peaks muretsema Juhan Partsi euroameti pärast, vaid mõtlema, kuhu vedurijuht saata, et temast lahti saada. Naljaga pooleks – investeerides näiteks 5 miljonit €, et juht saaks elupäevade lõpuni mõnel soojamere saarel koos paari iludusega peesitada, võiks olla Eesti riigile sajandi investeering. Tallinna imago tuleb muuta korruptsioonipealinnast Euroopa diginabaks ja panganduspealinnaks. Tänu meie IT rakendustele ja erakordsele maksuseadusele on selleks kõik eeldused olemas. Iga ettevõtja saab siin oma panuse anda. Ärgem andkem järele kiusatusele toetada keskerakonda mõne munitsipaaltellimuse või muu soosingu eest! Sellega venitaksime pealinna ja muu riigi vastasseisu põhjustatud kahjusid vaid suuremaks. Iga auk Tallinna tänavas on auk Eesti majanduskasvus.

*2. Taristusse panustamine on ekspordi ergutamine.* Talupojatarkus ütleb, et küla saab rikkamaks ainult siis, kui oma kaupu õnnestub müüa naabritele, külast välja. Kui mina sinu juukseid lõikan ja sina mulle selle eest kartulitega tasud, me rikkamaks ei saa. Kartuleid tuleb müüa svenssonitele ja juukseid tuleb lõigata põdrakülarahval. Peame seda tegema palju ning efektiivsemalt kui saldejumsiküla inimesed. Halbade transpordiühendustega kaasnev aja-, energia- ja närvikulu, ohtliku liikluse riskid ning stress vähendavad meie sisemaise majanduse jõudlust kui ka eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet nii valitsus- kui ka erasektoris. Ehitame välja 2+2 maanteed Tartu, Pärnu ja Narva suunal. Aga samuti kiired rongiühendused samadel suundadel, et näiteks Tartust saaks Tallinna lennujaama 80 minutiga. See tagaks juba ehitusajal majanduskasvu tõusu ja tooks isegi paljud Kalevipojad koju. Tänu sellele, et meil ei ole ettevõtte tulumaksu, on meil tekkinud selle teostamiseks tohutu laenuressurss võrreldes teiste riikidega.

*3. Teeme üleilmse tembu, laiendame e-residentsust* jõuliselt üle maailma. Eelmise kümnendi alguses pilkasid pidurierakonna mehed ID-kaarti, öeldes, et see on mõttetu plastikutükk. Selle eest võitlejad Mart Laariga eesotsas aga tunnetasid tekkivaid võimalusi, kuigi kohati ei osanud neid asju veel seletada. Täna näeme, et ID-kaardist tekkinud mõju on üldise efektiivsuse tõstmisel ja sellest tulenevalt konkurentsivõime suurendamisel olnud kolossaalne. Sama ettearvamatu ning positiivseid üllatusi pakkuv võiks olla ka massiline e-residentsus ning sellel rajanevad lisateenused. IT-ala areneb kiiresti, peame siin veel julgemini riske võtma ning arvestama, et osa asju ei rakendugi. See-eest aga muudavad ülejäänud meid nii palju efektiivsemaks, et mõne väikse ebaõnnestumise võib lihtsalt maha kanda.

*4. Eesti börs i taaskäivitamine* ergutaks kogu majandust. Riigiettevõtetes on korruptsioon, nende juhtimisel tehakse suuri vigu. Miks me neid probleeme elegantselt korraga ei lahenda? Viime riigiettevõtete osalusi börsile nii palju kui võimalik. Ärme loome uusi läbipaistmatuid monstrumeid, mille varjus saab endale sooje sahkerdamise kohti terve plejaad super-selisid. Aastaga võiks viia börsile Eesti Energia, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee Cargo ja paljude teiste firmade vähemusaktsiad. Osa võiks koheselt täielikult erastada nagu Omniva.

*5. Paneme tööjõu Soome-vahelise pendeldamise enda kasuks tööle.* Meie ettevõtted vajavad soome spetsialistide ja firmajuhtide ajusid ning soomlased vajavad meie odavat tööjõudu. Ärgu viimatimainitud solvugu, Soomes nad ju nii odavad enam ei olegi. See pendelränne on loomulik ja paratamatu, kasutame selle siis parem ära. Maksame Soomes tööl käivatele kodanikele kinni laevapiletid pühapäeval Tallinnast Helsingisse ja neljapäeva pärastlõunal tagasi. Las Kalevipojad teevad eksporti! Teenivad Soomes raha, tulevad koju, kulutavad teenitu Eestis ja ei unusta peresid. See viiks ka Eestis palgad üles. Mitte miinimumpalga tõstmine ei aita, vaid ettevõtluse soosimine, mis ise tekitaks nõudluse tööjõu järele. Palgad viib vaba tööjõu liikumise puhul üles hea kauba ehk hea tööjõu puudus.

*6. Tark inimene tunnistab oma vigu, ka riik võiks seda teha* ning mõne vea heastada.Rääkides ekspordi toetamisest, maksustasime just täiendavalt ühe eksportiva majandusharu. Muudame hotelliettevõtjate käibemaksumäära endiseks – 9%. See oleks põhimõtteline samm. Näitame, et meil on tegemist paindliku juhtimisega ja teiseks toetame eksportivat majandusharu.

Siinkohal annaks teatepulga üle ja kutsuks teisigi ettevõtjaid ja majandusspetsialiste oma ettepanekuid tegema ning soovitama valitsusele, kuidas need ellu viia. Maamehe tarkusega. Võimalusi on palju. Lõpetuseks mõned näited, kuhu võiks aruteludega jõuda.

Auvere elektrijaama läheduses on elekter kolm korda odavam kui Saaremaal. Kui kutsuks sinna energiamahukaid tootjaid, pakkudes neile elektrit omahinnaga?

Lõpetame ettevõtjatele kahjuliku signaali andmise, et me soovime hakata maksustama ettevõtluse efektiivsust ehk lepiks kokku, et ei räägi ettevõtete tulumaksu kehtestamisest.

Tõmbame Narva kohalt kaardile sirkliga 300 km ringi ja avastame, et selle ringi sisse jääb 5 miljonit inimest. Mida selle turuga saaks teha?

Arvutame uuesti ja tänapäevaste tehnoloogiate seisukohalt läbi märksõna „fosforiit“ – millist potentsiaali selle kaevandamine omab?

Aga need on teoreetilised arutelud. Praktikas muutume me iga päev vaesemaks. Peaministri loosungid aastaks 2016 (PM, 12-01.2016) näitavad, et valitsusel tegelik plaan puudub. Aus mees vabastaks koha.